Wednesday, November 28, 2012

Skyfall


Küll see Bond on ikka üks kobe känd -  50 aastat tegevust ja ikka laseb vabalt ringi!




Häbi, häbi mulle! ,,Skyfall” on juba rohkem kui kaks nädalat kinos olnud ja mina nägin seda alles täna. Kohutav!

,,Skyfall” on järjekorras 23. James Bondi film ja kolmas film, kus Bondi kehastab Daniel Craig.
Pärast “eemalolekut” peab Bond naasma tööle, kui M’i elu ähvardab salapärane vastane kaugest minevikust.
See kirjeldus ei pruugi midagi öelda, aga uskuge mind, mida vähem te teate ,,Skyfallist”, seda huvitavam on teil endal seda vaadata.

Põhimõtteliselt kohe filmi algusest on aru saada, et Bond pole päris see, kes ta kunagi oli. Eks ilmselt tuleb väsimus ja väike stress, kui sa pead 50 aasta jooksul pidevalt kurjameid maha nottima ja nii paljude naistega ringi ajama.

Ma ei ole just väga suur Bondi austaja. Ma olen üritanud kunagi paari vanemat filmi vaadata, aga need olid kuidagi igavad ja sinna see jäi.  Olen näinud filme ,,Moonraker”, ,,Goldeneye”, ,,Tomorrow Never Dies”, ,,Casino Royale” ning ,,Quantum Of Solace”. Neist eespool loetletud filmidest on siiani olnud parim ,,Casino Royale”.

Ma ütlen juba ära ka selle, et minu arvates on ,,Skyfall” täiuslik Bondi film. Muidugi sisaldab see palju action’it, aga tervelt 2 tundi ja 30 minutit ei ole täidetud mõttetu madistamisega. Filmis on õnneks olemas korralik lugu ja tegelikult keskendub ,,Skyfall” väga suures osas oma tegelaste lugude üles ehitamisele.
Ma võin ka eksida, aga ma ei usu, et varasemates 007 filmides on Bondile antud väga palju tausta. ,,Skyfallis” räägitakse, küll vähe, aga siiski paljastub Bondi minevik, mis on palju huvitavam, kui vaadata mõnda järjekordset märulistseeni.

Üldiselt on ka M olnud 007 filmides pigem kõrvaltegelane. Siin aga keerleb lugu üldiselt M’i ümber ja seda on värskendav vaadata.

Daniel Craig on suurepärane näitleja ja ma austan teda, aga teistelt näitlejatelt röövib paraku tähelepanu Javier Bardem. See vend on lihtsalt fenomenaalne. Ta tuuakse küll filmi sisse alles siis, kui tund filmist on ära jooksnud, aga kogu selle aja, mis ta ekraanil on, kuulub film täielikult temale. Parim viis teda kirjeldamiseks on võrrelda teda Batmani Jokkeriga. Ta on nagu Bondi isiklik Jokker. Väga hea oli näha Bondi kurjamit, kellel olid inimlikud probleemid ja kelle eesmärgiks polnud ainult millegi õhkulaskmine või tuumasõja alustamine.

Filmist ei puudu ka loomulikult relvad, autod ja Bondi tüdrukud. Bondi tüdrukuid on sel korral mõõdukalt. Ainult kaks, Naomie Harris ja Bernice Marlohe. Neid kumbagi pole filmis liialt palju, aga ka mitte liiga vähe, kuid tõeline Bondi tüdruk selles filmis on hoopis Judi Denchi poolt kehastatud M. Temal on Daniel Craigiga tõeline keemia, mis väljendub tihtipeale selles, kuidas nad pidevalt üksteise kallal näägutavad.
Uus Q on samuti väga stiilne ning Ralph Fiennes mängib suurepäraselt M’i poliitilist rivaali.

Mulle meeldib viis, kuidas see film on üles võetud. Märulistseenide ajal on aru saada, kes on kes ja mida nad teevad. Jumal tänatud, et nad ei ole kasutanud shaky cam’i. See oleks kõik ära rikkunud.

Lisaks ei ole filmis mõttetutuid vidinaid, mis vanemates filmides silma jäid. Plahvatavate pastakate kohta on filmis isegi märge.

Film läheb küll ka eksootilistesse kohtadesse, aga enamjaolt püsib see Inglismaal, mis annab filmile palju realistlikuma tunnetuse.

Muusika on omal kohal, mulle meeldis, et nad olid paljudes kohtades kasutanud vana Bondi tunnusmuusikat. Adele'i  ,,Skyfall” on suurepärane Bondi tunnuslaul, mis annab edasi seda, kui eepiline antud film tegelikult on.

,,Skyfall” on film, mis paneb su kannatuse proovile, kuid tasub sulle suurepärase loo, väga hea näitlemise ja stiilsete märulistseenidega. Bondi 23. seiklus on nii reaalne, kui üks Bondi film ilmselt olla saab, aga mina annan sellele filmile täiusliku hinde seetõttu, et nii palju rõhku on pandud tegelastele, kes on kirjutatud niivõrd inimlikuks, kui vähegi võib või saab.
                                                                           
                                                                          5/5




Saturday, November 24, 2012

Frankenweenie

,,Frankenweenie” on Tim Burton’i lavastatud stop motion animafilm, mis räägib poisist nimega Victor, kes kaotab oma parima sõbra, koer Sparky, ning kelle ta seejärel uuesti ellu äratab.


Tundub, et Tim Burton üritab selle filmiga anda au 1930. aastate klassikalistele õudusfilmidele ning enamjalt tal see ka õnnestub.

Mulle meeldib fakt, et  ,,Frankenweenie” on mustvalge. See muudab linateose niivõrd eriliseks, sest mustvalgeid filme tehakse tänapäeva nii harva, aga ka seetõttu, et kaasaegsed animafilmid on muutunud niivõrd värviliseks, et teeb lausa silmadele haiget.

Filmi sisu on väga põnev ja kaasahaarav, aga samas ka väga südamlik, sest muu kõrvale jättes, on see ikkagi lugu poisist, kes armastab üle kõige maailmas oma koera. Asjaolu, millega ma võin ennast samastada, sest ka minul on koer ja veel neli aastat tagasi poleks ma suutnud uskuda, et looma on võimalik niimoodi kiinduda.
Lisaks peategelasele Victorile (ahjaa, tema perekonna nimi juhtub olema Frankenstein) on filmis veel terve hunnik kõrvaltegelasi, üks koomilisem kui teine ning mõned neist on täielikud krõõbid.

Alguse poole ei ole nalja eriti palju, aga see-eest on kogu film täis kõkutamismomente. Õiged naljad tulevad alles päris lõpu poole ja siis saab kõvasti naerda.

,,Frankenweenie” stop motion animatsioon näeb lihtsalt võrratu välja. Näha on, et selle maailma loomise juures olid inimesed, kellele see film tõesti korda läks. Üldse näib, et kogu film on tehtud hoole ja armastusega. Minu arvates sobis 3D ,,Frankenweenie” juurde suurepäraselt. Igatahes oli pildil rohkem sügavust kui ,,Hotell Transilvaania” aknaraamidel.

Mulle meeldib ,,Frankenweenie” muusika. Mõnes kohas on selleks ilus kurb meloodia, mis toob pisara silma, teises kohas aga kurjakuulutavad toonid, mis ütlevad, et nüüd juhtub midagi halba.

,,Frankenweenie” on parim film, mis Tim Burton on lavastanud, pärast ,,Charlie ja šokolaadivabrikut” ja sellest filmist on umbes seitse aastat möödas.

Meil on olnud animatsioonide poolest ikka väga kuiv aasta ning kõigi nende ülivärviliste arvutiga tehtud multikate kõrval ei ole ,,Frankenweenie”, lihtsalt ja vanamoeliselt tehtud väike stop motion film, ei rohkemat ega vähemat kui selle aasta parim animafilm.
                                                              4.5/5

Wednesday, November 21, 2012

The Twilight saga: Breaking dawn: part 2

What else is there to say, when it comes to Twilight, other than- I think I'm gonna be sick.


Allright I'll admit that this movie was not as terrible as I expected it to be, definitely better than that  awful Breaking dawn part 1.

Actually Breaking dawn part 1 is not even a bad movie, it is simply one of the most pointless movies OF ALL TIME.

Yeah, yeah, we all know what's going to happen now. Bella is now a vampire, she's happily married to Edward and they have a kid, but suddenly the Volturi think that Renesmee is an immortal child and so they come to kill the Cullens, for their so called crime.

As I already mentioned, this is not really a bad film, actually this one of the most watchable films in the whole Twiligth series.

The story is very boring and mostly mediorce. During the scene where Bella is beating Jacob, I was just laughing, because the dialog and the way K- Stew acts, is just so stupid, that you really don't have anything else to do.

During the first hour and twenty minutes, nothing happens, but then there is this awesome fight, thanks to which at least one movie in this series can be described as epic.

The actors are not all bad, but they are incredibly boring to watch. When I see Kristen Stewart and Robert Pattinson together on screen, I no longer think of them as a cute couple, they had chemistry and they were adorable in the first Twilight, which was and still is, the best Twilight movie. But in this film, they gather a bunch of vampires, about 20 I think, but for the most part, they don't have anything else to do, other than to stand and stare. Robert Pattinson is a beautiful as ever, Taylor Lautner can't stop taking his shirt off and Kristen Stewart still looks like she's high.

But when it comes to style, the actors still look good, the costume and make-up departments have done a wonderful job. The sets and surrounding nature look beautiful. We get some nice special effects and Carter Burwell's music is often dazzling.

The last Twilight movie wraps things up like it should, by the book. I couldn't have imagined it being better than it was ( actually I can), but as I said last year, in the Breaking dawn part 1 review, no matter how hard you try, this is still twilight and nothing can change that.

When a popular series, like Twilight or Harry Potter comes to an end, there is almost always a certain feeling, for example when Harry Potter ended, I was very sad, because, I had grown up with those characters. When it comes to twilight, I don't feel practically anything, I'm mostly glad it's over, I can now move on with my life.

I was originally gonna go higher with the rating, but then I realized that the movie is really not worth a higher rating so...

                                                                             3.5/5

Friday, November 16, 2012

Eruta mind!


Esmalt pean ma tänama Just Filmi korraldajaid selle eest, et ma festivalil niimoodi vabalt ringi saan käia, sest kui ei oleks Just Filmi, ei saaks ma ilmselt võimalust selliseid filme näha.

,,Eruta mind!” on väike Norra väärtfilm, mis räägib tüdrukust nimega Alma, kes on jõudnud vanusesse, kus tema hormoonid hakkavad möllama ja ta tunneb pidevat vajadust ennast rahuldada, mõeldes täiesti suvalistest inimestest. Lisaks on ta armunud oma klassivend Arturisse ning Alma on arvamusel, et nad kuuluvad kokku. Tänu ühele saatuslikule peole, saab Almast heidik, kes kellelegi ei meeldi

Noorte eneserahuldamine, üldse eneserahuldamine on teema mida paljud peavad tabuks (Mõned inimesed üritaksid seda ilmselt ka ravida), aga mina näen seda kui täiesti normaalset asja, inimene ei saa selle tungi vastu mitte midagi teha, see tuleb vanusega, vajadusega oma keha paremini tundma õppida ja ülekohtune on arvata, et inimesed, kes tegelevad eneserahuldamisega, on ebanormaalsed.

Aga filmi juurde tagasi pöördudes, on tegu naljaka, kohati südamliku ja kokkuvõttes väga hea filmiga. See linateos saavutab selle, et sa hakkad lõpuks tegelastele siiralt kaasa elama ja see on parim, mida võiks ühelt filmilt tahta.

Filmi peategelane Alma elab väikeses Norra külas, kus tundub olevat lambaid rohkem kui inimesi. Ta vihkab 
oma koduküla nii väga, et näitab keskmist sõrme igal korral kui sõidab mööda küla nime kandvast sildist.
Film on võetud üles paikades, mis annavad tõsiselt hästi edasi väikese küla klaustrofoobilist atmosfääri. Ma saan aru, miks Alma ja tema sõbrannad unistavad mõnda suuremasse kohta kolimisest. Ka mina ei suudaks sellises kohas elada. Eks meil siin Eestis ole ka omajagu pommiauke ja ma ei hakka kohanimesid nimetama, aga minu vanaisa, eluaegne väikelinna patrioot, solvus väga, kui ma nimetasin tema kuuldes kallist kodulinna pommiauguks.

Eneserahuldamine on nii lai teema, et seda kasutatakse filmides ja telesarjades tihti koomilisel eesmärgil, aga ,,Eruta mind!” on ilmselt esimene film paljudest, kus näidatakse seda teemat just noore naise vaatepunktist. Järeldus: seda teevad mõlemad sugupooled.
Mulle tohutult meeldivad filmi valitud noored näitlejad, eriti hea mulje jätab Almat kehastav näitlejanna. Ta toob oma rolli väga palju soojust, headust ning südant.

Filmifestivalidelt leiab tõelisi kalliskive ja ,,Eruta mind!” on kindlasti üks neist, mitte just kõige tavalisem, aga samas südamlik lugu noorest keda kõik peavad veidrikuks, kuid kes sama normaalne kui iga teine meie seast.
                                                         5/5