Hüljatud

Milline algus 2013. aastale!

,,Hüljatud” on Victor Hugo legendaarse romaani põhjal vändatud film, mille keskmes on Jean Valjean, mees, kes pärast sunnitöölt vabanemist proovib alustada uut elu, kuid keda jahib järjekindel inspekor Javert. Tänu lubadusele, mis ta andis, võtab ta enda hoole alla väikese tüdruku nimega Cosette ning kõik see toimub osaliselt 1832. aasta Pariisis toimunud mässu keskel...

,,Hüljatud” on toonud meieni Tom Hooper, sama mees, kes võitis kaks aastat tagasi parima lavastaja Oscari filmi ,,Kuninga kõne” eest.

,,Hüljatud” aga on sootuks teine maailm, põhiliselt seetõttu, et tegemist on muusikaliga. Ja mitte mingi suvalise muusikaliga. ,,Hüljatud” on esimene muusikal, mis on üles võetud nii, et näitlejad ISE laulavad kaamera ees ning taustaks on ainult klaver. See aitab minu arvates emotsionaalsele poolele palju kaasa, kuna on võimalik tõesti näha ja tunnetada näitlejate emotsioone ja see muudab kõik väga realistlikuks.

,,Hüljatud” sisaldab ka parajalt palju staare, alates Hugh Jackman’ist ja lõpetades Anne Hathaway’ga. Viimane mainitutest ilmub filmis küllaltki vähe, aga oleks sellele vaatamata ikkagi väärt parima nais-kõrvalosatäitja Oscarit. Jackman teeb minu arvates ühe oma karjääri parimatest näitlejatöödest.

Filmi sisu on väga sügavamõtteline. Need, kes ootavad filmist väga palju nalja, peaksid eemale hoidma. ,,Hüljatud” ei sisalda põhimõtteliselt mitte ühtegi naerukohta, aga pole viga. Selle heastavad  sisu, elulised tegelased ja meeletult hea muusika.

19. sajandi Prantsusmaa olustik  on loodud suurepäraselt, kuni kõige pisema detailini.

Muusika jaoks tuleb eraldi lõik võtta, sest see on fantastiline. Kõik, absoluutselt kõik näitlejad, isegi lapsed, laulavad suurepäraselt ning kõik muusikalised numbrid on esitatud niivõrd emotsionaalselt, et pisar tuleb silma.

Samuti on kõik laulud, mida lauldakse, suurepärased. Isegi niivõrd, et tekkis tahtmine kaasa laulda. Eriti võimsad on laulud, mida esitatakse suurema hulga inimestega, milleks on põhiliselt prantslaste isamaalised ja revolutsiooniga seotud laulud. Kõige võimsamalt laulab Anne Hathaway, aga kuna teda ei ole filmis palju, siis ma ütleks, et Russell Crowein on suurematest tegelastest parim laulja.

Lisaks on filmis veel ka paar värvikamat kõrvaltegelast, nimelt Helena Bonham Carter ja Sacha Baron Cohen. Need kaks toovad filmi juurde pisut vajalikku värvi ning taaskord ütlen ma, et hea on näha Sacha Baron Cohen’it mittenilbes rollis.

Nagu te juba aru saate, ei jõua ma ,,Hüljatuid” ära kiita, aga eraldi tuleb avaldada tunnustust Tom Hooper’ile! Kui ta jätkab samamoodi, võib temast saada üks kõigi aegade parimaid filmilavastajad. Aitäh Tom, et tõid meile ,,Hüljatud”.

Ma loodan sügavalt, et ,,Hüljatud” võidab Parima Filmi Oscari, aga karta on selle saab endale Bigelow  „Zero Dark Thirty.“

Sama muljetavaldav kui ,,Kuninga kõne”, kuid emotsionaalselt võimsam ,,Hüljatud” ei ole lihtsalt muusikal, see on kunstiteos. Film, mis ei unune veel niipea.

                                                                                5/5

Read More

Gangsterite jahtijad

Mehelt, kes tõi meieni ,,Zombielandi”, tuleb ,,Gangterite jahtijad”, mis on....

Gangsterifilmid on minu jaoks uus teema. Ma pole nende vastu varasemalt kunagi lihtsalt huvi tundnud. Ja ka seda filmi läksin ma põhimõtteliselt n-ö pimedana vaatama. Ma vaatasin ainult paari arvustuse kokkuvõtet, seega ma ei osanudki midagi oodata ning peab ütlema, et tegelikult oli päris lõbus.

,,Gangsterite jahtijad” on lugu maffiaboss Mickey Cohen’ist, kes üritab Los Angelese linna oma kontrolli alla saada, aga kohalik politseinik John O'Mara paneb Cohen’i tabamiseks kokku eraldi rühma, mille nimeks on Gangsterite jahtijad.

Filmi sisu iseenesest on paeluv. Kellegi jaoks nagu mina, kes ei ole gangsterifilmidega tuttav, on siin palju, mida nautida. Põnev on see film küll, aga siiski on siin kasutatud elemente sarnase süžeega filmidest. Ilma midagi ette ütlemata võin ma öelda, et kahjuks on antud linateos kohati üsna etteaimatav. Sellest on pisut kahju.

Aga näitlejad on väga head. Sean Penn, Josh Brolin, Ryan Gosling, Emma Stone ja teised.
Ma vaatasin hiljuti ,,Men in Black 3” filmi ja mõtlesin omaette, et nii lahe oleks Josh Brolin’it veel kusagil heas filmis näha. Voila! Siin ta on! Josh Brolin on lihtsalt väga lahe näitleja. Selles filmis tavapäraselt suurepärane.

Lisaks Brolin’ile on filmis veel ka paar värvikat kõrvaltegelast, kes annavad juurde natuke vajalikku huumorit. Eriliselt jääb silma Michael Pena, kes kehastab üht mehhiklasest noormeest, kelle üle filmis paaril korral nalja heidetakse.

Kurjamit kehastab Sean Penn, kelle esitus siin on kohati liialt üle võlli, aga sellegi poolest ülimalt meelelahutuslik.

Ma ei hakka keerutama ja ütlen kohe otse välja, et Emma Stone pole tegelikult kunagi olnud minu lemmik, seda üldiselt. Aga ,,Gangsteri jahtijates”  pole tal ausalt öeldes väga vigagi ning õnneks pole teda ekraanil palju, seega ei teki üledoosi.

1949. aasta Los Angeles on loodud väga tõetruult. Näitlejad näevad sobivad oma kostüümidesse. LA ise
särab neoontuledes ning näeb samuti suurepärane välja.

Muusika on nauditav, kasutatakse palju 40. aastate stiilis laule ja meloodiaid. Muusika on väga gangsterlik ja tuttav, aga see pole siinkohal paha.

,,Gangsterite jahtijad” on mõnus meelelahutus,  heade näitlejatega ekraaniteos. Filmi põhiliseks nõrkuseks on see, et kogu see krempel on liiga kergesti unustatav ja liialt etteaimatav. Kokkuvõttes on tegu põneva, kuid üldjoontes mitte märkimisväärse linateosega.

                                                                            3/5

Read More

Pilveatlas

Wow! Ma ei oska tõesti midagi muud öelda.            

   

Ma austan Wachowsk’i vendi seetõttu, et ükskõik kui haiged, värvilised või totakad nende filmid välja kukuvad, ei anna nad kunagi alla. Nad teevad alati seda, mida nad õigeks peavad ja ajavad alati oma rida. Mitte keegi peale Wachowski’te ei suudaks kokku panna midagi sellist nagu ,,Pilveatlas”.

Idee iseenestest tundub täiesti hull. Panna ühte filmi kokku kuue erineva inimese lood, kuuel erineval ajastul alates 19. sajandist kuni 24. sajandini ja siis panna näitlejad mängima kuut erinevat tegelast. Enne vaatamist tekib mõte, et selline film võib haledalt läbi kukkuda, olla liiga segane ja liialt ülesisustatud. Jah, ,,Pilveatlas” sisaldab väga palju materjali, mis kõik mahutatakse umbes 3 tunni sisse, aga tõeline ime on see, et kõik selle filmis töötab. Nad suudavad rääkida kõik lood ära niivõrd realistlikult ja üldse mitte arusaamatult. Mõne inimese jaoks võib ,,Pilveatlas” tunduda jube keeruline, aga tegelikult on film väga lihtne. Sa pead lihtsalt aru saama kus ja kellega sa mingil hetkel oled. Lisaks on kõik lood väga huvitavad: igaühel on oma võlu ja probleem, aga mõne koha peal esineb see, et ühte ajastut on käsitletud natuke liiga pikalt ja tänu sellele tundub film veidi venivat.

Väga hästi valitud näitlejate ansamblisse, kes mängivad kõik väga mitut erinevat rolli, kuuluvad Tom Hanks, Halley Berry, Jim Broadbent, Jim  Sturgess, Ben Whishaw, Hugo Weaving ja paljud teised. See on huvitav, kuidas näitlejad on erinevatesse ajastutesse paigutatud. Peaaegu kõikidel näitlejatel on igas ajastus mingi osatäitmine ja huvitav ongi see, et ühes loos on näitekst Tom Hanks põhitegelane, teises on tal pisiroll ja põhitegelaseks on hoopis Halley Berry.

Tegelaskujud on samuti kenasti välja töötatud ja nende kõigiga tekib mingi side, võimatu on näiteks Jim Broadbent’ile mitte kaasa elada, kui ta üritab hooldekodust põgeneda. Karakter, kes mulle siiski huvitav tundus, kohati siiski häiris mind. Ma saan aru, et tegelasel on isiklikud deemonid, aga kui seda on näidatud sõna otseses mõttes, on see pisut häiriv.

Eriefektid on väga ilusad: miski pole väga ülepakutud ja kõik tundub reaalne, kuid kõige ilusamad on minu arvates väikesed eriefektid. See, kuidas kellegi hammas suust lüüakse ja kuidas see õlleklaasi lendab, näeb üsna ilus välja ning kui keegi kukutab portselanist kuju maha ja see põrandal kilduseks kukub, on seda ilus vaadata. Seda kõike tänu tohututele väikestele detailidele.

Ma pole varem kuulnud, et ühelgi filmil oleks korraga 3 lavastajat, ega ka seda, et üks neist lavastajatest oleks lisaks veel ka filmi helilooja. Aga näed, võta näpust, Tom Tykwer tuli ja tegi ära. Ning tulemus on fantastiline. Ma ei valeta kui ma seda ütlen. Film on täidetud ilusa, meloodilise muusikaga, mis tõesti annab edasi filmi erinevaid meeleolusid. Kõige ilusamaks muusikapalaks filmis aga jääb ikkagi ,,Pilveatlase sekstett”, mis toob suurepäraselt esile selle, kui ilus, keerukas ja eepiline film ,,Pilveatlas” tegelikult on.

,,Pilveatlas” on film, mille sarnaseid on väga vähe. Ambitsioonikas, eepiline ja väga mõtlemapanev, mille suurimaks trumbiks on väga hästi kokku pandud lugu, mis keskendub eelkõige tegelastele. Arvatavasti ei näe me niivõrd suurepärast ulmefilmi järgneva mitme aasta jooksul.

                                                                       5/5
                                                                          

               

Read More