Friday, December 28, 2012

Pii elu


Tiiger pissib sulle 3D-s näkku. See on ,,Pii elu”!



,,Pii elu”, samanimelise raamatu põhjal vändatud film, mis räägib India poisist nimega Pii, kes elab üle laevahuku ning sattub päästepaati koos Richard Parker’i nimelise tiigriga.

Üks ,,Pii elu” suurimaid trumpe on see, et filmis pole mitte ühtegi, rõhutan, mitte ühtegi suurt nime. Väidetavalt lõikas Ang Lee filmist välja Toby McGuire’i stseenid. Miks ta seda tegi, ma ei ole päris kindel, seega ma ei hakka siia suvalist väljamõeldud põhjust panema. Igatahes ei vaja ,,Pii elu” mitte ühtegi suurt nime selleks, et olla hea film.

,,Pii elu” on minu jaoks kohati raske vaadata. Ma ei ole täielkult kindel, mis ma sellest filmist arvan. Ilmselt tuleb veel kord vaadata. Paljud inimesed nimetavad ,,Pii elu” üheks parimaks linateoseks, mis mitme aasta jooksul on tehtud. Kas ma nõustun? Ei ja jah.

Ma olen viimasel ajal hakanud madina asemel otsima filmidest sisu ja tegelasi. Sisu ,,Pii elul” on, seda võin ma kinnitada -  lugu on väga sügav ja mõtlemapanev. Filmis on väga palju hingelist ja usulist teemat ning põhiliselt nende teemade uurimine annabki sisule sügavuse ja dimensiooni.

,,Pii elu” on üsna pikk film, see kestab 2 tundi ja 7 minutit. Reklaamidest jäi mulje nagu oleks kogu see aeg täidetud ainult sellega, kuidas Pii koos tiigriga mere peal on. Tegelikult ei koosne lugu ainult sellest. Enne seda seletatakse üsna pikalt Pii elust enne, kui ta tiigriga päästepaati sattub.

Sisult on tegemist väga omanäolise ekraaniteosega. Meile ei anta tänapäeval enam filme, mis olusid arvestades, keskenduksid eelkõige tegelastele. Alati on kõrvalharu, mis sisaldab salakaubavedajaid või piraate või muud sellist. Aga õnneks siia pole midagi seesugust sisse pandud. ,,Pii elu” käsitleb tegelasi, nende emotsioone, uskumusi ja ellujäämist.

Ka on hea, et selles filmis jäävad inimesed inimesteks ja loomad loomadeks. Puuduvad rääkivad neljajalgsed ja ei ole ka tehtud nii, nagu oleksid Pii ja tiiger, kellega ta koos paadis on, sõbrad. Üks on inimene ja teine on loom ja nii need asjad jäävadki.

Suraj Sharma, kes kehastab Piid on oma rollis väga usutav ja temaga koos on see film tõesti emotsionaalne teekond. Tõesti! Ta mängib oma rolli niivõrd hästi välja, et sa tõeliselt tunnetad tema emotsioone. Mida muud võiks veel tegelasest tahta?

Paljud võrdlevad ,,Pii elu” visuaalset poolt ,,Avatariga”. Ma ei tea, kas neid filme üldse saab niimoodi võrrelda. Kuigi mulle ,,Avatar” eriti ei meeldi, pean ma tunnistama, et selles filmis on meeletult head eriefektid, aga ,,Avatari” puhul on samas ka aru saada, kus on kasutatud arvutigraafikat ja kokkuvõttes on tegelikult tegemist ühe suurejoonelise multikaga.

,,Pii elu” ei sisalda nii märkimisväärseid eriefekte nagu ,,Avatar”, pigem lihtsamaid ja loomulikumaid efekte, mis tunduvad ehedad. Trailer’itest jäi mulje nagu oleks filmis väga palju maagilisi stseene. Tegelikult ei ole neid niivõrd palju, ausalt öeldes on neid ainult paar tükki. Sellegipoolest näevad need meeletult ilusad välja ja jätavad väga loomuliku mulje. Parim nendest eriefektidest on Bengali tiiger Richard Parker. Filmis kasutati nelja erinevat tiigrit, ehk siis mõnes stseenis on ta tegemist päris tiigriga, kuid enamus ajast on tegu digitaalse tiigriga, kes näeb välja täiuslik. Ei ole absoluutselt aru saada, et tegemist on arvuti abil tehtud loomaga.

Muusika on ilus. Suuremalt jaolt on kasutatud idamaist ja indiapärast muusikat, mis loob üldiselt üsna rahuliku atmosfääri.

,,Pii elu” on visuaalselt võimas, emotsioonalselt proovilepanev teekond, mis ei unusta kunagi tegelasi ja nende inimlikkust. See on film, mis püsib sul meeles veel pikka aega peale seda, kui sa oled kinosaalist lahkunud.
                                                                               5/5

Sunday, December 16, 2012

Kääbik: Ootamatu teekond


Päkapikud, lohed, orkid, võlurid ja muidugi ka kääbikud. Tagasi Keskmaale!

,,Sõrmuste Isand” on ilmselt üks kõige paremini vastu võetud triloogiaid kinoajaloos. Arvustused olid ja on siiamaani ülipositiivsed, seega pole ka ime, et kõik inimeste ootused ,,Kääbiku” filmide suhtes olid niivõrd kõrged. Aga paistab ka, et nii mõnedki on nüüd ,,Kääbiku” triloogia esimeses filmis pettunud. Mina ütleksin, et nad on selles ise süüdi. Tänapäeval on nii, et kui on tulemas mõni suur Hollywoodi film, haibitakse see automaatselt üles ja mõeldakse, et: ,,See film peab olema sama hea kui Sõrmuste Isand,” või muidu mina ei mängi. Ootused seatakse liiga kõrgele ja pärast, kui film ei vasta täpselt ootustele, tehakse see maatasa. Mul on ükskõik sellest, mida öeldakse. Mulle meeldis ,,Kääbik” väga!

Nagu me kõik teame, põhineb Kääbik J.R.R Tolkien’i kirjutatud lasteraamatul (mida ma, pean tunnistama, ei ole lugenud). Lugu on siis järgmine: Bilbo Baggins (ma keeldun teda Paunasteks kutsumast) elab mugavat elu oma mäealuses majas, kuni tema uksest sajavad sisse päkapikud ja Gandalf, kes kutsuvad teda kaasa seiklusele, milleks on päkapikkude kodumaa tagasivallutamine draakon Smaugi käest.

Siin tulebki sisse suurim erinevus ,,Sõrmuste Isanda” ja ,,Kääbiku” lugude vahel. Kääbik on lasteraamat ning samuti on selle põhjal tehtud filmi oluliselt kergem vaadata kui Sõrmuste Isanda filme.

Ühesõnaga, Kääbiku film jõuab meieni 9 aastat pärast ,,Sõrmuste Isanda” lõppu. Miks neil siis nii kaua aega läks? Kõik inimesed ei ole sellised filmifanaaatikud nagu mina ja ilmselt ei viitsi jälgida ka filmimaailmas toimuvat, seega ma võtan asja lühidalt kokku. Algul pidi need filmid lavastama Guillermo del Toro, aga nad ei saanud ega saanud seda asja käima ning lõpuks astus del Toro projektist välja ning (jumal tänatud, mitte et ma arvaksin, et del Toro oleks teinud halba tööd, aga...) asemele pandi Peter Jackson, kes on minu arvates parim võimalik variant, sest Jackson tunneb seda maailma väga hästi ja ta oskab  materjaliga ka ümber käia.

Üks ,,Ootamatu teekonna” võludest on see, et siin on väga palju päkapikke. Varasemates filmides oli meil ainult Gimli, aga siin on meil päkapikke lausa 13 tükki. Nad toovad filmi juurde väga palju nalja ja särtsu, mis on ausalt öeldes väga teretulnud. Peab tõdema, et päkapikke on filmis tõesti palju ja seetõttu ei jõuta neile kõgile tausta anda, aga sellegipoolest on nad väga toredad tegelased. Ainuke päkapikk, kellel on tugev taust, on Thorin Oakenshield. Tema tegelane on väga hästi lahti seletatud ja mulle ta väga meeldis. Ta on väga stiilne ja eepiline.

Bilbo rollis särab või õigemini helendab nagu Sting, kui orkid on lähedal, britt Martin Freeman, kes on minu arvates ainuõige valik Bilbot mängima. Ta annab väga hästi edasi Bilbo konservatiivsust ja mugavuse vajadust. Kui me Bilboga kohtume on ta nagu iga teine käänik: ta tahab lihtsalt oma elu mugavalt edasi elada ja piipu popsutada. Muidugi teeb Bilbo läbi meeletu arengu ja peab ütlema, et ma nautisin seda tema tegelaskuju. Ootan huviga järgmisi filme, et saaks Bilbot uuesti näha. Samuti on tagasi ka Gollum. Nad väitsid, et ta pidavat noorem välja nägema, aga mina ei näe küll mingit vahet. Siiski, Andy Serkis on uskumatu näitleja ja ta mängib taaskord Gollumi niivõrd hästi välja, et sa saad tõesti aru, miks Bilbo ei tapnud Gollumit ära, kui tal selleks võimalus oli.

Kõige lahedam on see, et Gandalfi rollis on taaskord Ian Mckellen. Seekord on ta muidugi hall Gandalf, aga minu arvates pole vahet, kas ta on valge või hall, ta on ikka sama vinge. Ian Mckellen on minu nägemuse kohaselt tõesti ainus näitleja, kes Gandalfit mängima sobib.

Nüüd me jõuame selle kohani, kus ma hakkan loost endaast rääkima. Mulle väga meeldis! Nad on küll selle loo meeletult pikaks venitanud, aga sellegipoolest on seda huvitav vaadata. Nagu näha, käis inimestele selle filmi juures närvidele meeletult pikk sissejuhatus, kuid mina seda pahaks ei pane. Minu arust on väga huvitav vaadata seda, mis juhtus päkapikkudega, ja me saame veeta kenasti aega ka Maakonnas, mida on kena jälle külastada. Filmi üldine lugu on siis ühesõnaga väga huvitav ja paeluv, ainus probleem on see, et... ME PEAME TERVE AASTA OOTAMA, ET UUT OSA NÄHA.  Ning sealt edasi veel 7 kuud, et näha kolmandat osa.

Nonii, nonii! Räägime siis kõrgemast kaadrisagedusest. Ma tahtsin justnimelt seda 48 FPS’ga filmitud varianti näha ja seda ma näha ka sain. Kõigil on selle tehnikaga filmitud variandi suhtes oma arvamus. Minu oma? Ma armastan seda varianti! See muutis filmi palju realistlikumaks, kuid samas on seda veider vaadata. See on umbes selline: võtate tavalise DVD, panete selle mängima ja hakkate kerima kõige aeglasema kerimiskiiruse peal. 48 FPS’i on nagu niimodi edasi kerimine. Algul tundub see tõesti väga imelik ja võõras, aga kui sellega ära harjud, mõistad, et see annab filmile väga palju juurde. Esiteks, pilt on väga puhas, nagu kinos Bluray plaadi vaatamine, kõikjal on väga palju detaili ja pilt on superterav. Teiseks, 3D-versiooni on lihtsam vaadata, silmad ei väsi väga hullult ära ning erinevalt tavalistest 3D filmidest on väga hästi säilitatud filmi värvitoonid, natuke pimedamaks muudavad prillid pildi ikkagi, aga üldiselt on värvid väga hästi säilitatud. ,,Kui aken teise maailma.” - niimoodi kirjeldati ,,Kääbiku” kõrgema kaadrisagedusega 3D-versiooni. Need sõnad võtavad väga hästi selle kokku.

Kui eraldi rääkida 3D-st, siis kuulub ,,Kääbik: ootamatu teekond” nende paremate 3D filmide liigasse. Õnneks on kõik kolm ,,Kääbiku” filmi 3D formaadis ka filmitud, mis tähendab, et meile pakutakse ilusaid, puhtaid ja sügavaid stereoskoopilisi efekte, mitte mingeid kiirelt ja lohakalt peale visatud mudaseid kaadreid. Arvestades seda, et ma käisin täna vaatamas järjest, kahekümne minutilise vahega, kahte 3D filmi, olin ma üsna kindel, et ma saan kaasa ka massiivse peavalu, aga ennäe, pea ei hakanudki valutama.

Muusika on väga hea ja sarnaneb mõnes kohas sellele muusikale, mida kasutati ,,Sõrmuste Isanda” filmides, mis ei ole tegelikult üldse paha, see aitab paremini selle maailmaga uuesti kohaneda.

Nagu te siit välja loete, meeldib mulle ,,Kääbik” väga, aga üks väike probleem mul siiski on. Selle probleemi nimeks on Radagast Pruun. Youtube’is tehti teda hullult maha, teate ta ei olegi nii halb, aga kuidagi  ei sobi siia filmi. Ta jätab liialt tobeda mulje, mis ei klapi ülejäänud filmiga. Come on! Vend kõnnib ringi linnusitt peas ja sõidab saaniga, mida juhivad jänesed. Rohkem ma teda ei kirjelda, saate aru küll, kuhu poole ma sihin. Siiski, ma ei laste tal oma filmielamust ära rikkuda.

Ma ütlen kokkuvõtteks, et ,,Kääbik: ootamatu teekond” on täpselt sama hea, kui ükskõik milline ,,Sõrmuste Isanda” film. Arvaku mida tahes, mina nautisin absoluutselt iga sekundit sellest filmist.

                                                               5/5



Friday, December 7, 2012

Argo

Tsiteerides Matt Damon’it, siis: ,,I got better things to do, I could be drunk right now in a movie theater, heckling ,,Argo”.”

,,Argo” on Ben Affleck’i lavastatud lugu 1979. a Iraani pantvangi kriisist. Iraani rahvas teeb USA saatkonnale tormijooksu. Nad tungivad sisse ja võtavad kõik töötajad pantvangi, aga kuus inimest põgenevad tagaukse kaudu ja peidavad end Kanada saadiku kodus ning Ben Affleck’i ülesandeks on nad sealt välja saada.

Kõige absurdsem on see, mis plaani ta kokku paneb. Tema ideeks on, et põgenikud teesklevad Kanada võttegruppi, kes otsivb Iraanist ulmeka jaoks sobivaid võtteplatse. Veel absurdsem aga on fakt, et enamjaolt on see kõik reaalne. Umbes nii see kõik väidetavalt 1980. a juhtuski.

Kui aus olla, siis pole ma vist ühtegi Ben Affleck’i filmi varem näinud. Ma tean, et tema näitlejakarjäär on olnud n-ö üles ja alla, aga tundub, et lavastajana hinnatakse teda rohkem ja ma saan aru miks. Näha on, et Affleck on lavastanud ,,Argo” tugeva käega.

Ma olen peaaegu nõus nendega, kes nimetasid ,,Argot” üheks aasta parimaks filmiks. Film ise on pooleldi thriller, pooldeldi komöödia. Huumoriga varustavad meid filmis põhiliselt Alan Arkin ja John Goodman.
,,Argo” on väga eriline film selle koha pealt, et tegu on tõeliselt pingelise põnevusfilmiga, aga filmitegijad suudavad luua pinge olukordade pealt ilma, et iga kahe minuti tagant peaks hakkama püsse paugutama. Minu arvates ei toimu filmis praktiliselt ühtegi õiget tulevahetust.

Lugu on tõsiselt hea ja seda käsitletakse hoolega. Kunagi ei tundu ,,Argo” mage või mõttetu. Lisaks om filmi ajastu suudetud luua väga tõetruult. Minu jaoks ainuke viga selle filmi juures on see, et ta venib pisut keskelt, aga see on väike ja suhteliselt tühine asi.

Näitlejad teevad oma tööd väga hästi. Mina uskusin nendesse tegelastesse ja minu jaoks olid nad päris inimesed ning seda oli tore vaadata.

Esimene kaader Afflecki tegelasest, Tony Mendezist, näitas seda, kuidas ta magas voodi peal, toidukarbid ja purgid ümber, seega algul arvasin ma, et ta on mingisugune luuser, aga ta oli luuseri täielik vastand: tugev, võimekas ja kenasti välja mängitud tegelane.

John Goodman ja Alan Arkin sobivad ekraanil suurepäraselt kokku, neil on mõnus keemia ja nad mõlemad on väga naljakad. Kui huumorist rääkida, siis on ,,Argo” täidetud küllaltki musta ja kuiva huumoriga, mitte millegi labasega.

Muusika on väga hea ja toob pingelistesse olukordadesse veel rohkem pinget. Eriliselt pingelised on aga viimased kümme minutit. Ma oleks peaaegu hakanud lõpus küüsi närima ja seda ei juhtu just eriti tihti.

Kui te tahate minna ,,Argot” vaatama, aga loodate meeletult action’it ja tulevahetusi, siis pöörduge kuhugi mujale. Minge vaadake Jason Statham’it või midagi, aga kui teile meeldivad tõeliselt pingelised thriller’id, kus on vähe action’it, usutavad tegelased ja te tahate minna vaatama filmi millel on tegelikult olemas sisu, siis on ,,Argo” just teie jaoks.
 

                                                                         4/5