Võidu nimel

 Everyone's driven by something

"Võidu nimel" on lugu Vormel 1 legendide James Hunt'i ning Niki Lauda rivaalitsemisest 1970. aastatel.

Ma ei fänna Vormel 1 sarja  üldse. Ei ole selles kunagi midagi köitvat leidnud, aga "Võidu nimel" suurimaks tugevuseks on äärmiselt hästi kirjutatud stsenaarium, mis esitab vaatajale väga haarava loo ning selle loo keskmes on kaks suurepäraselt kirjutatud tegelast.
Tegu on pingelise filmiga, mis äratab F1 maailma, ellu ning muudab selle kiireks kaasahaaravaks ning väga seksikaks.

Filmi südameks on James Hunt ja Niki Lauda. Kaks meest kes tahtsid end ajalukku kirjutada, aga kelle õnnetuseks oli teine pidevalt jalus.

Stsenaarium on kirjutatud viisil, mis paneb vaatajat ühel hetkel kaasa elama nt Huntile ning sekund hiljem jälle Laudale.

Karaktereid on osalt huvitav jälgida, sest mehed on täielikud vastandid. Hunt on peoloom, kes tähistab igat võitu naiste ja alkoholiga. Lauda omakorda on külm, kaalutlev ja tõsine. 

Filmi kahetunnise kestvuse jooksul arendatakse need tegelased ka suurepäraselt välja. Hunt elab läbi südamevalu, kui tema naine ( Olivia Wilde on siin päris hea) ta alkoholiprobleemide tõttu maha jätab. Samal ajal leiab Lauda aga tõelise armastuse. 

Chris Hemsworthist on saanud tõeline filmistaar. James Hunti rolliga tõestab mees, et ta on võimeline kandma ka raskeid rolle.

Nii hea kui Hemsworth ka poleks, kuulub "Võidu nimel" täielikult Daniel Brühl'le. Tema näitlejatöö Niki Laudana on fantastiline. Brühl mängib välja Lauda jäisuse ja nutikuse ning on lihtne aru saada sellest, miks ta oma kaassõitjate seas kuigi populaarne ei ole. 

Brühl vääriks oma töö eest Oscarit, aga kardetavasti teda sellele auhinnale ei esitata. 

Visuaalne pool on samuti kena ning võidusõidustseenid on huvitavalt filmitud. Ron Howard viib kaamera kõikidesse võimalikkesse kohtadesse: pedaalide alla, käigukangide juurde, isegi kiivrite sisse ning kasutab  iga võimalikku tehnikanippi, et tekiks tunne nagu vaataja oleks ise autos, mis liigub 250 km/h. Tulemuseks on ülipinevad võidusõidud, mis panid mind kümne küünega istmest kinni hoidma.

"Võidu nimel" oli väärt iga penni kuuest naelast, mis ma selle filmi vaatamise eest maksin. Tegu on tipptasemel draamaga, mis on kaasakiskuv osaliselt tänu võidusõidule ning osaliselt tänu ideaalselt kirjutatud tegelastele ning näitlejatele, kes neid tegelasi kehastavad. See on kahtlemata üks 2013. aasta parimaid filme, mis teenib minult maksimumhinde. Kindlasti lähen "Võidu nimel" veel kord vaatama, kui film detsembri alguses meie kinodesse jõuab.

                                                                             5/5
Kinodes alates 6.detsembrist

Read More

Thor: Pimeduse maailm

Originaalpealkiri: "Thor: The Dark World"

Maa: USA

Eelarve: 170 miljonit dollarit

Kestus:112 minutit

Stuudio: Marvel Studios, Disney

Lavastaja: Alan Taylor

Stsenaarium: Christopher Yost, Christopher Markus, Stephen McFeely, Don Payne, Robert Rodat

Peaosatäitjad: Chris Hemsworth, Tom Hiddleston, Natalie Portman, Anthony Hopkins, Christopher Eccleston

Sisu: On Legend, mis räägib pimedusehaldjatest, kes tuhandete aastate eest tahtsid universumit paisata igavesse pimedusse, kasutades müstilist relva nimega Ather. Thori vanaisa alistas pimedusehaldjad, kellest mõned põgenesid ning peitis Aetheri ära. Nüüd aga, pärast tuhandeid aastaid ilmaruumis ringitriivimist, ärkavad pimedusehaldjad taas üles ning seavad oma eesmärgiks kunagi alustatu lõpule viia. Thori ülesandeks on pahalased peatada.

Mina olin nende hulgas, kes ei saanud aru miks Kenneth Branagh' "Thor" inimestele nii väga meeldis. Minu arvates oli tegu äärmiselt tuima filmiga, kus midagi meeldejäävat ei toimunud ning puudu oli mütoloogia, mida ma sellest loost otsisin.

"Thor: Pimeduse maailm" sisaldab küll mõnda probleemi, aga tuima ega igava linateosega siinkohal küll tegu pole.

Siin räägitav lugu on köitev, aga oma eelkäijast pisut süngem, sisaldades rohkem traagikat, aga ühtlasi on film ka väga lõbus.
Mulle meeldib, et kogu märuli ja mürgli juures ei ole unustatud panna rõhku tegelaste omavahelistele suhetele. Näiteks on Thori ja Jane Fosteri vaheline armastus siin märksa usutavam kui esimeses filmis.
Samuti on rohkem rõhku pandud perekonnale. Stseenid, mida jagavad Thor ning Odin või Loki ja Frigga, on ühed filmi parimatest, sest need lausa särisevad emotsioonidest.

Thori  kehastab taaskord Chris Hemsworth ning praegusel hetkel ei kujuta küll kedagi teist selles rollis enam ette. Muidugi sobib ta siia välimuse poolest, aga see pole kõik. Hemsworth on suurepärane näitleja, kes kannab lihtsalt välja koomilised stseenid, aga kes saab hästi hakkama ka siis, kui asi läheb tõsiseks.
Tegelasena on Thor endiselt väga lahe. Ikka veel visatakse nalja selle üle, et Thor ei sobi inimeste maailma.
Tom Hiddlestoni poolt kehastatud Loki on tagasi (kirjeldamatult stiilne nagu ikka) ning vallutab praktiliselt iga stseeni, kuhu ilmub.
Nii vahvad kui nad eraldi on, töötavad tegelased veel paremini koos. Just siis kui Thor ja Loki ühendavad jõud, muutub film eriti lõbusaks.  Samas jääb see aeg, mil nad koos tegutsevad, väga üürikeseks.

Filmi negatiivseks küljeks on kurjam  Malekith, keda kehastab Christopher Eccleston.
Malekith  võinuks olla suurepärane pahalane, kui talle oleks antud tausta ning tema eesmärgi taga oleks võinud olla midagi sügavamat kui lihtsalt universumi igavesse pimedusse paiskamine.
Christopher Eccleston on hea näitleja, aga tal ei ole selle tegelasega tõesti mitte midagi peale hakata. Malekith'i näeb filmis vähe ning kui ta ka ekraanil on, siis suure osa ajast räägib ta oma tegelase emakeeles, millest vaataja midagi aru ei saa.

Action on suurejooneline, aga ka kaasahaarav, erinevalt paljudest oma žanrikaaslastest. Lavastaja Alan Taylor paneb mängu kõik mida ta on õppinud "Troonide mängu" tehes ning tulemused on muljetavaldavad. Minu lemmikmärulistseenid leidsid aset filmi alguses ja lõpus.
Lõppvaatus, mis leidis aset Londonis, oli väga vahva just seepärast, et stsenaristid olid lisanud juurde originaalseid ja naljakaid viise, mida kasutades head pahadest võitu said.

Nagu ikka, on tegu visuaalselt võimsa linateosega. Stseenid, mis on Islandil filmitud ning seisavad pimedusehaldjate koduplaneedi Svartalfheimi eest, näevad fantastilised välja. Eriefektid on nagu ikka suurepärased ning ka muusika on kohati väga hea. Küll aga ei ole mõtet maksta rohkem raha, et seda linateost 3D formaadis näha, sest kolmas dimensioon ei anna mingit efekti.

Sel aastal on kinodest läbi käinud 5 superkangelase filmi ning "Thor: Pimeduse maailm" on neist parim. See linateos ühendab põneva loo, draama, vaatemängu ning enamjaolt hästi kirjutatud tegelased. Minu jaoks oli selle filmi vaatamine väga tore kogemus. Ehk lähen isegi kolmandale ringile.
                                                                      
                                                                       4/5
NB! Ärge KOHE saalist lahkuge. Peale tiitreid on  väike stseen, mis soojendab üles üht järgmistest "Marveli" filmidest.

Read More