Pilveatlas

Wow! Ma ei oska tõesti midagi muud öelda.            

   

Ma austan Wachowsk’i vendi seetõttu, et ükskõik kui haiged, värvilised või totakad nende filmid välja kukuvad, ei anna nad kunagi alla. Nad teevad alati seda, mida nad õigeks peavad ja ajavad alati oma rida. Mitte keegi peale Wachowski’te ei suudaks kokku panna midagi sellist nagu ,,Pilveatlas”.

Idee iseenestest tundub täiesti hull. Panna ühte filmi kokku kuue erineva inimese lood, kuuel erineval ajastul alates 19. sajandist kuni 24. sajandini ja siis panna näitlejad mängima kuut erinevat tegelast. Enne vaatamist tekib mõte, et selline film võib haledalt läbi kukkuda, olla liiga segane ja liialt ülesisustatud. Jah, ,,Pilveatlas” sisaldab väga palju materjali, mis kõik mahutatakse umbes 3 tunni sisse, aga tõeline ime on see, et kõik selle filmis töötab. Nad suudavad rääkida kõik lood ära niivõrd realistlikult ja üldse mitte arusaamatult. Mõne inimese jaoks võib ,,Pilveatlas” tunduda jube keeruline, aga tegelikult on film väga lihtne. Sa pead lihtsalt aru saama kus ja kellega sa mingil hetkel oled. Lisaks on kõik lood väga huvitavad: igaühel on oma võlu ja probleem, aga mõne koha peal esineb see, et ühte ajastut on käsitletud natuke liiga pikalt ja tänu sellele tundub film veidi venivat.

Väga hästi valitud näitlejate ansamblisse, kes mängivad kõik väga mitut erinevat rolli, kuuluvad Tom Hanks, Halley Berry, Jim Broadbent, Jim  Sturgess, Ben Whishaw, Hugo Weaving ja paljud teised. See on huvitav, kuidas näitlejad on erinevatesse ajastutesse paigutatud. Peaaegu kõikidel näitlejatel on igas ajastus mingi osatäitmine ja huvitav ongi see, et ühes loos on näitekst Tom Hanks põhitegelane, teises on tal pisiroll ja põhitegelaseks on hoopis Halley Berry.

Tegelaskujud on samuti kenasti välja töötatud ja nende kõigiga tekib mingi side, võimatu on näiteks Jim Broadbent’ile mitte kaasa elada, kui ta üritab hooldekodust põgeneda. Karakter, kes mulle siiski huvitav tundus, kohati siiski häiris mind. Ma saan aru, et tegelasel on isiklikud deemonid, aga kui seda on näidatud sõna otseses mõttes, on see pisut häiriv.

Eriefektid on väga ilusad: miski pole väga ülepakutud ja kõik tundub reaalne, kuid kõige ilusamad on minu arvates väikesed eriefektid. See, kuidas kellegi hammas suust lüüakse ja kuidas see õlleklaasi lendab, näeb üsna ilus välja ning kui keegi kukutab portselanist kuju maha ja see põrandal kilduseks kukub, on seda ilus vaadata. Seda kõike tänu tohututele väikestele detailidele.

Ma pole varem kuulnud, et ühelgi filmil oleks korraga 3 lavastajat, ega ka seda, et üks neist lavastajatest oleks lisaks veel ka filmi helilooja. Aga näed, võta näpust, Tom Tykwer tuli ja tegi ära. Ning tulemus on fantastiline. Ma ei valeta kui ma seda ütlen. Film on täidetud ilusa, meloodilise muusikaga, mis tõesti annab edasi filmi erinevaid meeleolusid. Kõige ilusamaks muusikapalaks filmis aga jääb ikkagi ,,Pilveatlase sekstett”, mis toob suurepäraselt esile selle, kui ilus, keerukas ja eepiline film ,,Pilveatlas” tegelikult on.

,,Pilveatlas” on film, mille sarnaseid on väga vähe. Ambitsioonikas, eepiline ja väga mõtlemapanev, mille suurimaks trumbiks on väga hästi kokku pandud lugu, mis keskendub eelkõige tegelastele. Arvatavasti ei näe me niivõrd suurepärast ulmefilmi järgneva mitme aasta jooksul.

                                                                       5/5