Klassikaline lugu, kuid kas
kiiksuga? Jah on küll!
Me kõik teame seda lugu Hansust
ja Gretest, kes jäeti vanemate poolt metsa maha ning kes sattusid
piparkookidest tehtud majja, kus elas nõid, kes tahtis neid ära süüa ja
sellest, kuidas nad nõia ahju lükkasid ja ära põletasid. Mis sai aga edasi?
Sellele küsimusele proovib vastata Norrakast lavastaja Tommy Wirkola, kes ise
on filmi stsenaariumi ka kirjutanud.
Lugu on siis selline, et umbkaudu 15 aastat pärast seda, kui nad kurja nõia ära põletasid, on Hansust ja Gretest saanud vinged pearahakütid, kes reisivad linnast linna ning jahivad raha eest nõidu. Kui nad lähevad appi väikesele linnakesele, kust nõiad on mitu last ära röövinud, hakkavad juhtuma imelikud asjad, mis viivad Hansu ja Grete vastu millelegi, millest isegi nende jõud ei pruugi üle käia.
Kõik inimesed teevad seda filmi maha! Mida te ootasite? See on vanusepiiranguga film, mis on täis verd ja ropendamist. On see film ka ajuvaba? Täiega! Aga filmi pealkiri on ,,Nõiakütid Hans ja Grete”. Selle järgi peaks iga mõistusega inimene aru saama, millest see film räägib.
Ma pean tunnistama, et mulle tegelikult meeldis selle filmi story. Esimesest minutitest kuni päris lõpuni on seda ajuvaba meelelahutust päris mõnus vaadata. Sisu on üsna lihtsakoeline. Hans ja Grete jahivad nõidu ning põhimõttelisest mitte midagi muud siin ei juhtugi. Õnneks pole ,,Nõiakütid” nii etteaimatav, kui ,,Abraham Linoln: vampiirikütt”. Siiski ei ole sisus mitte midagi erilieselt üllatavat, kuid filmi on lihtsalt tore jälgida.
Ma pean ka tunnistama, et ma ei oleks oodanud, et see film on nii kõhe. Mõned stseenid olid päris jubedad.
Famke Janssen on ilge nõid. Nagu sõna otseses mõttes, ta mängib kurja peanõida ja ta saab sellega ka üsna hästi hakkama.
Mis puutub nõiaküttidesse endisse, siis nii Gemma Arterton kui ka Jeremy Renner on mõlemad suurepärased, nad annavad hästi edasi sellist cooli olekut, mis nende karakterite puhul niivõrd vajalik on. Samas, kuigi nad pole täiesti taustatud, oleksid nõiakütid võinud siiski olla pisut paremini välja kirjutatud.
Muusika kohta ei saa ma midagi öelda, sest ma kas ei pööranud sellele piisavalt tähelepanu või on filmi vaatamisest liiga kaua aega möödas, kuigi ma kahtlustan rohkem viimast varianti.
Samas meeldib mulle filmi visuaalne stiil. Kohe on ära tunda, et see film, on üles võetud Euroopas, sest mujal filmitud linateostel puudub Euroopalik amtmosfäär, mis tekib tihedatest metsadest ja külmadest mägedest.
Kahjuks on filmil ka mõned halvad küljed. Üks suurimaid miinuseid on see, et kuigi on üritatud nalja visata ei tööta see praktiliselt üldse, ainult ühe või kahe koha peal ning on mõned seigad, mis samuti ei lähe kokku reeglitega, mille film ise paika paneb. Näiteks see, et kuna Hansul on nõia majas maiustuste söömisest diabeet, peab ta end iga paari tunni tagant süstima, samas on filmis pikki pause, mille jooksul ta ennast ei süsti.
,,Hans ja Grete” ei ole halb film ja see on ka hea vaheldus tõsistele linateoste vaatamisele ning kuna see on ka edukas film rahalises mõttes, on lootust, et ehk näeb kunagi ka järge.
Lugu on siis selline, et umbkaudu 15 aastat pärast seda, kui nad kurja nõia ära põletasid, on Hansust ja Gretest saanud vinged pearahakütid, kes reisivad linnast linna ning jahivad raha eest nõidu. Kui nad lähevad appi väikesele linnakesele, kust nõiad on mitu last ära röövinud, hakkavad juhtuma imelikud asjad, mis viivad Hansu ja Grete vastu millelegi, millest isegi nende jõud ei pruugi üle käia.
Kõik inimesed teevad seda filmi maha! Mida te ootasite? See on vanusepiiranguga film, mis on täis verd ja ropendamist. On see film ka ajuvaba? Täiega! Aga filmi pealkiri on ,,Nõiakütid Hans ja Grete”. Selle järgi peaks iga mõistusega inimene aru saama, millest see film räägib.
Ma pean tunnistama, et mulle tegelikult meeldis selle filmi story. Esimesest minutitest kuni päris lõpuni on seda ajuvaba meelelahutust päris mõnus vaadata. Sisu on üsna lihtsakoeline. Hans ja Grete jahivad nõidu ning põhimõttelisest mitte midagi muud siin ei juhtugi. Õnneks pole ,,Nõiakütid” nii etteaimatav, kui ,,Abraham Linoln: vampiirikütt”. Siiski ei ole sisus mitte midagi erilieselt üllatavat, kuid filmi on lihtsalt tore jälgida.
Ma pean ka tunnistama, et ma ei oleks oodanud, et see film on nii kõhe. Mõned stseenid olid päris jubedad.
Famke Janssen on ilge nõid. Nagu sõna otseses mõttes, ta mängib kurja peanõida ja ta saab sellega ka üsna hästi hakkama.
Mis puutub nõiaküttidesse endisse, siis nii Gemma Arterton kui ka Jeremy Renner on mõlemad suurepärased, nad annavad hästi edasi sellist cooli olekut, mis nende karakterite puhul niivõrd vajalik on. Samas, kuigi nad pole täiesti taustatud, oleksid nõiakütid võinud siiski olla pisut paremini välja kirjutatud.
Muusika kohta ei saa ma midagi öelda, sest ma kas ei pööranud sellele piisavalt tähelepanu või on filmi vaatamisest liiga kaua aega möödas, kuigi ma kahtlustan rohkem viimast varianti.
Samas meeldib mulle filmi visuaalne stiil. Kohe on ära tunda, et see film, on üles võetud Euroopas, sest mujal filmitud linateostel puudub Euroopalik amtmosfäär, mis tekib tihedatest metsadest ja külmadest mägedest.
Kahjuks on filmil ka mõned halvad küljed. Üks suurimaid miinuseid on see, et kuigi on üritatud nalja visata ei tööta see praktiliselt üldse, ainult ühe või kahe koha peal ning on mõned seigad, mis samuti ei lähe kokku reeglitega, mille film ise paika paneb. Näiteks see, et kuna Hansul on nõia majas maiustuste söömisest diabeet, peab ta end iga paari tunni tagant süstima, samas on filmis pikki pause, mille jooksul ta ennast ei süsti.
,,Hans ja Grete” ei ole halb film ja see on ka hea vaheldus tõsistele linateoste vaatamisele ning kuna see on ka edukas film rahalises mõttes, on lootust, et ehk näeb kunagi ka järge.
4/5
0 comments:
Post a Comment