Best of 2014

Here is my list of the best movies of 2014 in no particualr order. No hate please since these are the movies that I personally loved, not the ones everyone should love.

The Wind rises

From the first moment on, it is obvious that this is a film made with love and heart by someone who loves telling stories. Hayao Miyazaki's last film is simple, deep and very emotional. One of the most beautiful animated movies I have ever seen.

Captain America: the winter soldier

As a Captain America fan, this film gave me everything i could possibly have asked for and more. A grounded and realistic spy thriller with an awesome story, great villains, an emotional core and kick-ass action. Best comic-book movie of 2014.

Corrections class

Not a film that I would ever want to watch again, but Ivan Tverdovsky's documentary style drama is nevertheless worth seeing, as it directs our attention to many important problems in society, that we often choose to ignore. Well shot, well acated and very memorable.

It follows

The filmmakers use the fear of the unknown and blend music, cinematography and shadows to give the audience a horror film that is not easily forgotten. Brilliant, original and scary as hell.

Warsaw 44

This is truly a film that makes me want to be a pacifist. The Polish film shows the horrors of war in a completely true manner, without ever sugarcoating anything. It's at times shocking to say the least, but at the same time there is a hopeful undertone here that shows how even in the worst of times, hope always exists.

Birdman

What a film this is! A brilliantly told character study about a depressed mind that at the same time is also touching, well acted and funny as hell. Michael Keaton is mesmerizing and deserves an Oscar for his performance.

Boyhood

A story about a boy and his family that was filmed over the course of twelve years. "Boyhood" is about growing up, learning who you are and about the small moments in life that matter the most. But as great as the movie is, it's not one that i would ever want to watch again.

Nightcrawler

Jake Gyllenhaal gives one of the best performances of the year in this crime drama about a man who manages to enter the world of crime journalism and becomes obsessed with filming crime scenes and accidents. Gyllenhaal is fantastic playing a disturbing, creepy, borderline psychopath character who is so repulsive and yet so interesting. The film also makes some good points about society and how far young people are willing to go to get jobs.


Tokyo Fiancee

A sweet, at times even too sweet of a love story between a Belgian woman and a Japanese man that nevertheless is well told, funny, very hearwarming and honest. I don't know how the other people in the audience reacted but I watched almost the whole movie with a big smile on my face and that does not happen too often. I love this film and can't wait to see it again.

Whiplash

Another movie with great central performances. Miles Teller proves once again that he will one day become a force to be reckoned with and J.K. Simmons gives a multilayerd and at times even crazy performance. The story is inspirational, the ending is near perfect and the soundtrack is THE best of 2014. 

A special mention

The last moments- A film made during the YourFilm 2014 youth exchange that i took part in, by my friends. Amazing what they were able to do with less than 4 minutes. A fleshed out and well told story with great music and great camera work.

"The last moments"link : https://www.youtube.com/watch?v=2YVw8jnAvgM

Read More

2013. aasta halvimad filmid

Aasta 2013 on (tegelikult juba ammu) lõppenud ja see tähendab, et on aeg kokku panna nimekiri aasta halvimatest linateostest! Siin on 2013. aasta 10 halvimat filmi. Pidage meeles, et need on filmid, mis minule isiklikult ei meeldimid. Minu arvamus ei pruugi teiste arvamustega kokku minna ja seetõttu on see nimekiri otse loomulikult täiesti subjektiivne.

10.  Astraal 2

 9. Suured 2

 8. Perekond

 7. Me oleme Millerid

 6. Kick-Ass 2

 5. Wolverine

 4. Advokaat

 3. R.I.P.D

 2. Visa hing 5

 1. 00.30

Read More

2013. aasta parimad filmid

Aasta 2013 on (tegelikult juba ammu) lõppenud ja see tähendab, et on aeg kokku panna nimekiri aasta parimatest filmidest! Siin on 2013. aasta 10 parimat filmi. Pidage meeles, et need on minu lemmikfilmid, need ei pruugi kellegi teise arvamustega kokku minna ja seetõttu on see nimekiri otse loomulikult täiesti subjektiivne.

10. "Elavad pildid"

Pikemalt võib lugeda siit:
http://eluonkino.blogspot.com/2013/03/elavad-pildid.html

9. "Nüüd sa näed mind"

http://eluonkino.blogspot.com/2013/06/nuud-sa-naed-mind.html

8. Näljamängud: Lahvatab leek

  

7. Star trek: Otse pimedusse

http://eluonkino.blogspot.com/2013/05/star-trek-otse-pimedusse.html 

6. Enne südaööd

5.Walter Mitty salajane elu

http://eluonkino.blogspot.com/2013/12/walter-mitty-salajane-elu.html

4. Kurja kutsumine

3. Ainult aja küsimus

2. Võidu nimel

http://eluonkino.blogspot.com/2013/11/voidu-nimel.html

1. New Yorgi varjus

 http://eluonkino.blogspot.com/2013/05/new-yorgi-varjus.html

Read More

Walter Mitty salajane elu

Sisu: Walter Mitty on unistaja, kellele meeldib põgeneda oma igapäevaelust värvikasse fantaasiamaailma. Walter töötab "Life" ajakirja toimetuses, negatiivide osakonnas. Kui ajakirja füüsilise formaadi väljastamist tahetakse lõpetada ning anda välja viimane number, peab Walter võtma ette teekonna päris maailmas, et leida üles puuduv negatiiv.

"Walter Mitty salajane elu" oli minu jaoks üks aasta enim oodatud film. Vaja oli näha ainult ühte trailerit ja ma teadsin kohe, et tegu on  linateosega, mis mind kindlasti paelub.
Nüüd kus film nähtud on, peab tõdema, et ootamine tasus end ära.
Tegu on täpselt sellise looga nagu arvata oli.
Natuke kurvameelne, aga humoorikas, soe ja armas film, mida on lihtne ja äärmiselt mõnus vaadata

Millegi poolest meenutab see linatoes mulle eelmise aasta "Pii elu." Võibolla seetõttu, et mõlemad filmid peidavad endas teatud sõnumeid ning käsitlevad hingelisi teemasid.
Sest ka Walter Mitty lugu on põhimõtteliselt lugu hingelisest ja füüsilisest teekonnast, mis viib eneseavastuseni.

Ben Stiller on suurepärane, kuid siin mängib ta tegelast kes on tema tavapärastest karakteritest nii erinev kui üldse olla saab.
Walter on vaikne, silmapaistmatu unistaja, kes ei ole elus kuigi palju märkimisväärset saavutanud.
Tema kujutlustes aga peitub värvikas maailm, mille sees ta on vapper seikleja või mees kes päästab põlevast majast koeri. jne.
Walter teeb lühikese aja jooksul läbi ka tohutu arengu ning filmi lõpuks ei ole kuigi palju alles jäänud vaiksest unistajast, kes teistele märkamatuks jääb.
Walter on väga meeldiv ja sümpaatne tegelane, kellega on lihtne samastuda, sest kelles meist ei peituks unistaja.

Ben Stiller on ka varem lavastajatoolil istunud(Troopiline kõu- väga hea komöödia) aga see film on siiamaani tema parim lavastajatöö. "Walter Mitty salajane elu" sisaldab päris mitut fantaasiarikast lõiku, mille abil Stiller näitab, et tal  on väga hea visuaalne nägemus.

Visuaalset külge ei saagi nimetada muuks kui  väga köitvaks. Fantaasiaga seotud stseenid ei lähe kunagi liialt ulmelisteks ning visuaalne ilu peitub pigem looduslikes kohtades kui eriefektides.

Filmi soundtrack on igati suurepärane, aga muusika tipphetk saabub siis kui Kristen Wiig laulab kitarri saatel
David Bowie laulu "Space Oddity"

"Walter Mitty salajane elu" on küll kaunis, aga ka mõtlemapanev film. Ma võin olla üks vähestest, aga minu arvates on tegu ühe 2013. aasta parima linateosega.

                                                                             5/5

Read More

Kääbik: Smaugi laastatud maa- Rohkem sisu ei teeks paha

Sisu:  Kääbik Bilbo, võlur Gandalf ja 13 päkapikku jätkavad oma teed, et vallutada tagasi päkapikkude kodumaa Erebor. Teekonnal peavad nad vastu astuma kõiksugu ohtudele, alates orkidest kuni hiidämblike ja metshaldjateni, kuid reisiseltskonna suurim katsumus ootab neid Üksildasel mäel, kuhu on end sisse seadnud draakon Smaug.

Ma mõistan, kust tuleb negatiivne kriitika esimese "Kääbiku" pihta, aga minu arvates oli tegu fantastilise filmiga. Esimeses osas oli kõik olemas: korralikud peategelased, lõbus action ning korralik lugu.

Mis minule isiklikult tolle filmi juures kõige enam meeldis oli see, et võeti aega ning ehitati lugu ja tegelased hästi üles. Päkapikkude taustalugu oli ühteaegu väga huvitav, aga tänu sellele oli võimalik neid ka paremini mõista, aru saada nende motiividest.

Samuti valitses sisu ja märuli vahel suurepärane tasakaal.

 Ma ei arva, et "Kääbik: Smaugi laastatud maa" on halb film, siiski on sellel siiski mõned vead.

Suurimaks probleemiks on kesine sisu. Kuna film keskendub põhiliselt päkapikkudele, oleks pidanud nende rännakut ära kasutama, et lugu edasi arendada. Selle asemel minnakse ühest kohast teise ja hakatakse madistama.
Ei taha, aga peab tunnistama, et film tundub venitatud ja kohati hakkas minul kui vaatajal lausa igav.

 Lugu sisaldab väga palju tegelasi, kellest mõned on meile juba vanad tuttavad,  teised aga täiesti uued näod. Neist ka pisut lähemalt.

Bilbo, Gandalf ja 13 päkapikku eesotsas Thorin Tammiskilbiga on tagasi.
Mida rohkem ma neid filme vaatan, seda enam ma veendun, et Martin Freeman oli Bilbo rolli jaoks ainuõige valik. Freeman suudab suurepäraselt välja mängida erinevad etapid Bilbo karakteri arengus.
"Ootamatu teekonna" alguses tundus Bilbo küllaltki üleolevana, siis leidis ta endas aga  julguse ja  tegelane kujunes päris talutavaks. Nüüd aga näidatakse  seda, et sõrmus, mille Bilbo leidis on teda juba mõjutama hakanud - üsna alguse poole on üks stseen, mis sellest hästi aimu annab.

Gandalf on endiselt väga muhe, aga tema sooloretk Dol Gulduri tundub mõttetu. Põhiliselt seetõttu, et seda näidatakse vähe. Oleks võidud võtta päkapikkude madistamist vähemaks ja anda Gandalfi retkele rohkem eetriaega.

Päkapikke on 13, aga neist keskendutakse vaid mõnele, teised jäävad vaid taustale. Põhiline päkapikk on Thorin Tammiskilp keda kehastab Richard Armitage. Näitleja on suurepärane aga tegelane on veider. Kohati ei saa aru kas ta on hea või paha. Ühel hetkel on ta äärmiselt üllas ja uhke, järgmisel aga peaaegu et kurjam.

Tuttavatest tegelastest on tagasi ka Legolas. Mul on niivõrd hea meel, et nad on Legolase tagasi toonud. Ta on minu lemmiktegelane "Sõrmuste isanda" triloogiast. Kuid selles filmis on tegu veidi teistsuguse Legolasega kui tolles sarjas. Siin on ta uhke, kohati ülbe ja talle ei meeldi päkapikud, aga ta on ikkagi väga lahe. See on Orlando Bloomi roll ja näha on, et näitleja naudib täiel rinnal taaskord Legolase kehastamist.

Haldjate hulgas on tegelane, keda ei ole üheski Tolkieni teoses, kes on täielikult nende filmide jaoks välja mõeldud ja see on naishaldjas Tauriel.
Taurieli ja ühe päkapiku vahel tekib romantiline liin, mis minu arvates tundub usutav ning õnnekombel mitte pealesunnitud. Kui kristalselt aus olla, siis on Taurieli karakteril rohkem teha ja suurem mõte kui enamikul kolmeteistkümnest päkapikust.

Sisu sisuks, aga linateose visuaalne pool on laitmatu. Olgu siis tegu Sünklaane metsa ja seal pesitsevate elukatega või haldjate-ja päkapikkude kuningriikidega -  kõik näeb suurepärane välja. Kuid visuaalse poole täheks on filmi nimitegelane draakon Smaug, keda mängib Motion Capture tehnoloogia abil ning annab oma hääle Benedict Cumberbatch(suurepärane nagu alati)!

Smaug on ehk kõige muljetavaldavam, täielikult arvuti abil loodud tegelane "Sõrmuste isanda" Gollumi kõrval. Ta on äärmiselt realistlik ja mina nt ei mõelnud temast üldse kui arvutiga loodud karakterist.

Arvustuse kirjutamise ajaks olen ma näinud seda filmi neli korda. Kolm korda tavalises 3D formaadis ja üks kord HFR(48 kaadrit sekundis) formaadis.
Nagu kuulda on, siis ei lähe kõrgem kaadrisagedus üldisele vaatajaskonnale väga peale, aga mulle isiklikult istub see formaat päris hästi. Pildi kaks korda kiiremini jooksmine ei häiri ja ühtlasi aitab see 3D-d paremini esile tuua. Lisaks on HFR varianti vaadates näha, et  pilt on palju puhtam kui tavaliselt. Peaaegu nagu vaataks kinos Blu-ray plaati.

Nagu juba mainitud on siin väga palju märulit. Mul ei ole actioni vastu midagi, aga 95% ulatuses sisaldab film ainult actionit. Osa märulist on muidugi päris nauditav, aga osa on ka üsna igav. Nt see lõik, kus Bilbo äratab Smaugi üles, oli liiga pikaks venitatud, nagu ka lõik kus päkapikud Järvelinna lähevad.

"Kääbik: Smaugi laastatud maa" võib liigitada rahuldavate  filmide alla. Ei oleks tegelikult olnud vaja "Kääbiku" lugu triloogiaks venitada. Kahest või isegi ühest filmist oleks piisanud. Filmi sisuline pool ei kujunenud nii nauditavaks, kui oleks võinud oodata.


                                                                      3.5/5 

Read More

Võidu nimel

 Everyone's driven by something

"Võidu nimel" on lugu Vormel 1 legendide James Hunt'i ning Niki Lauda rivaalitsemisest 1970. aastatel.

Ma ei fänna Vormel 1 sarja  üldse. Ei ole selles kunagi midagi köitvat leidnud, aga "Võidu nimel" suurimaks tugevuseks on äärmiselt hästi kirjutatud stsenaarium, mis esitab vaatajale väga haarava loo ning selle loo keskmes on kaks suurepäraselt kirjutatud tegelast.
Tegu on pingelise filmiga, mis äratab F1 maailma, ellu ning muudab selle kiireks kaasahaaravaks ning väga seksikaks.

Filmi südameks on James Hunt ja Niki Lauda. Kaks meest kes tahtsid end ajalukku kirjutada, aga kelle õnnetuseks oli teine pidevalt jalus.

Stsenaarium on kirjutatud viisil, mis paneb vaatajat ühel hetkel kaasa elama nt Huntile ning sekund hiljem jälle Laudale.

Karaktereid on osalt huvitav jälgida, sest mehed on täielikud vastandid. Hunt on peoloom, kes tähistab igat võitu naiste ja alkoholiga. Lauda omakorda on külm, kaalutlev ja tõsine. 

Filmi kahetunnise kestvuse jooksul arendatakse need tegelased ka suurepäraselt välja. Hunt elab läbi südamevalu, kui tema naine ( Olivia Wilde on siin päris hea) ta alkoholiprobleemide tõttu maha jätab. Samal ajal leiab Lauda aga tõelise armastuse. 

Chris Hemsworthist on saanud tõeline filmistaar. James Hunti rolliga tõestab mees, et ta on võimeline kandma ka raskeid rolle.

Nii hea kui Hemsworth ka poleks, kuulub "Võidu nimel" täielikult Daniel Brühl'le. Tema näitlejatöö Niki Laudana on fantastiline. Brühl mängib välja Lauda jäisuse ja nutikuse ning on lihtne aru saada sellest, miks ta oma kaassõitjate seas kuigi populaarne ei ole. 

Brühl vääriks oma töö eest Oscarit, aga kardetavasti teda sellele auhinnale ei esitata. 

Visuaalne pool on samuti kena ning võidusõidustseenid on huvitavalt filmitud. Ron Howard viib kaamera kõikidesse võimalikkesse kohtadesse: pedaalide alla, käigukangide juurde, isegi kiivrite sisse ning kasutab  iga võimalikku tehnikanippi, et tekiks tunne nagu vaataja oleks ise autos, mis liigub 250 km/h. Tulemuseks on ülipinevad võidusõidud, mis panid mind kümne küünega istmest kinni hoidma.

"Võidu nimel" oli väärt iga penni kuuest naelast, mis ma selle filmi vaatamise eest maksin. Tegu on tipptasemel draamaga, mis on kaasakiskuv osaliselt tänu võidusõidule ning osaliselt tänu ideaalselt kirjutatud tegelastele ning näitlejatele, kes neid tegelasi kehastavad. See on kahtlemata üks 2013. aasta parimaid filme, mis teenib minult maksimumhinde. Kindlasti lähen "Võidu nimel" veel kord vaatama, kui film detsembri alguses meie kinodesse jõuab.

                                                                             5/5
Kinodes alates 6.detsembrist

Read More

Thor: Pimeduse maailm

Originaalpealkiri: "Thor: The Dark World"

Maa: USA

Eelarve: 170 miljonit dollarit

Kestus:112 minutit

Stuudio: Marvel Studios, Disney

Lavastaja: Alan Taylor

Stsenaarium: Christopher Yost, Christopher Markus, Stephen McFeely, Don Payne, Robert Rodat

Peaosatäitjad: Chris Hemsworth, Tom Hiddleston, Natalie Portman, Anthony Hopkins, Christopher Eccleston

Sisu: On Legend, mis räägib pimedusehaldjatest, kes tuhandete aastate eest tahtsid universumit paisata igavesse pimedusse, kasutades müstilist relva nimega Ather. Thori vanaisa alistas pimedusehaldjad, kellest mõned põgenesid ning peitis Aetheri ära. Nüüd aga, pärast tuhandeid aastaid ilmaruumis ringitriivimist, ärkavad pimedusehaldjad taas üles ning seavad oma eesmärgiks kunagi alustatu lõpule viia. Thori ülesandeks on pahalased peatada.

Mina olin nende hulgas, kes ei saanud aru miks Kenneth Branagh' "Thor" inimestele nii väga meeldis. Minu arvates oli tegu äärmiselt tuima filmiga, kus midagi meeldejäävat ei toimunud ning puudu oli mütoloogia, mida ma sellest loost otsisin.

"Thor: Pimeduse maailm" sisaldab küll mõnda probleemi, aga tuima ega igava linateosega siinkohal küll tegu pole.

Siin räägitav lugu on köitev, aga oma eelkäijast pisut süngem, sisaldades rohkem traagikat, aga ühtlasi on film ka väga lõbus.
Mulle meeldib, et kogu märuli ja mürgli juures ei ole unustatud panna rõhku tegelaste omavahelistele suhetele. Näiteks on Thori ja Jane Fosteri vaheline armastus siin märksa usutavam kui esimeses filmis.
Samuti on rohkem rõhku pandud perekonnale. Stseenid, mida jagavad Thor ning Odin või Loki ja Frigga, on ühed filmi parimatest, sest need lausa särisevad emotsioonidest.

Thori  kehastab taaskord Chris Hemsworth ning praegusel hetkel ei kujuta küll kedagi teist selles rollis enam ette. Muidugi sobib ta siia välimuse poolest, aga see pole kõik. Hemsworth on suurepärane näitleja, kes kannab lihtsalt välja koomilised stseenid, aga kes saab hästi hakkama ka siis, kui asi läheb tõsiseks.
Tegelasena on Thor endiselt väga lahe. Ikka veel visatakse nalja selle üle, et Thor ei sobi inimeste maailma.
Tom Hiddlestoni poolt kehastatud Loki on tagasi (kirjeldamatult stiilne nagu ikka) ning vallutab praktiliselt iga stseeni, kuhu ilmub.
Nii vahvad kui nad eraldi on, töötavad tegelased veel paremini koos. Just siis kui Thor ja Loki ühendavad jõud, muutub film eriti lõbusaks.  Samas jääb see aeg, mil nad koos tegutsevad, väga üürikeseks.

Filmi negatiivseks küljeks on kurjam  Malekith, keda kehastab Christopher Eccleston.
Malekith  võinuks olla suurepärane pahalane, kui talle oleks antud tausta ning tema eesmärgi taga oleks võinud olla midagi sügavamat kui lihtsalt universumi igavesse pimedusse paiskamine.
Christopher Eccleston on hea näitleja, aga tal ei ole selle tegelasega tõesti mitte midagi peale hakata. Malekith'i näeb filmis vähe ning kui ta ka ekraanil on, siis suure osa ajast räägib ta oma tegelase emakeeles, millest vaataja midagi aru ei saa.

Action on suurejooneline, aga ka kaasahaarav, erinevalt paljudest oma žanrikaaslastest. Lavastaja Alan Taylor paneb mängu kõik mida ta on õppinud "Troonide mängu" tehes ning tulemused on muljetavaldavad. Minu lemmikmärulistseenid leidsid aset filmi alguses ja lõpus.
Lõppvaatus, mis leidis aset Londonis, oli väga vahva just seepärast, et stsenaristid olid lisanud juurde originaalseid ja naljakaid viise, mida kasutades head pahadest võitu said.

Nagu ikka, on tegu visuaalselt võimsa linateosega. Stseenid, mis on Islandil filmitud ning seisavad pimedusehaldjate koduplaneedi Svartalfheimi eest, näevad fantastilised välja. Eriefektid on nagu ikka suurepärased ning ka muusika on kohati väga hea. Küll aga ei ole mõtet maksta rohkem raha, et seda linateost 3D formaadis näha, sest kolmas dimensioon ei anna mingit efekti.

Sel aastal on kinodest läbi käinud 5 superkangelase filmi ning "Thor: Pimeduse maailm" on neist parim. See linateos ühendab põneva loo, draama, vaatemängu ning enamjaolt hästi kirjutatud tegelased. Minu jaoks oli selle filmi vaatamine väga tore kogemus. Ehk lähen isegi kolmandale ringile.
                                                                      
                                                                       4/5
NB! Ärge KOHE saalist lahkuge. Peale tiitreid on  väike stseen, mis soojendab üles üht järgmistest "Marveli" filmidest.

Read More