John Carter

Number, millele mõelda - 250 miljonit dollarit! Jah, Disney kulutas sellise summa filmile nimega John Carter. Kas see oli seda ka väärt? Minu vastus on, JAH, see oli seda väärt.

Film räägib Ameerika kodusõjas ennast kaotanud mehest, kes satub Marsile, mis on planeedi asukate poolt tuntud kui Barsoom. John Carteri rollis astub üles Taylor Kitsch.

John Carter nimeline raamat ilmus esmakordselt umbkaudu 100 aastat tagasi. Selle kirjutas Edgar Rice Burroughs. Ühesõnaga, kõik filmid alates ,,Star Warsist” ja lõpetades ,,Avatariga” põhinevad tegelikult John Carteril.

Lugu iseenesest on väga põnev, kuid oleks võinud olla veel põnevam. Peab tunnistama, et oma toolist ma kinni ei hoidnud ja tegelastele kaasa ei elanud.

Mis mind tõsiselt häirib, on see, et filmis on palju tegelasi ning erinevad grupid.  Tegevuste põhjused jäid mulle arusaamatuks. Näiteks Mark Strong mängib kedagi, kes oleks nagu Jumala pool saadetud, kuid samas ei saa kunagi päriselt aru, kas siis lõpuks on mingi jumalus olemas või mitte. Mingi 9 kiirt või 9. kiir? Seda pole õigesti lahti seletatud.

Kui ma pärast filmi vaatamist järele mõtlesin, sain ma aru, et suurim probleem on tegelastes. Raske on tegelastest hoolida, kui sa neist midagi ei tea. Ja neil peaaegu et puudub taust. Ainsad tegelased, kellest ma hoolisin, olid John Carter ja Thars Tarkas. Johnil on tausta ja Thars Tarkasist on vähemalt midagigi räägitud. Juba ainuüksi see, et tal on laps, muudab kõike. Lynn Collinsi poolt mängitud Dejah Thoris võib ju olla ilus printsess, kuid minu jaoks oli ta lihtsalt väga tüütu tegelaskuju.

Aitab vingumisest! Vaatame asja helgemat poolt ja teeme selgeks miks see film hea on! Olgu, ma ütlesin, et lugu pole just parim ja oleks võinud olla palju meeldejäävam, kuid see ei tähenda, et lugu oleks olnud halb. EI. Lugu on hea, välja arvatud esimesed 10 minutit, mis kohati venisid. Kui ta Marsile jõuab lähevad asjad küllalt huvitavaks.

Hea on vahelduseks näha teistsugust maastikku, väike vaheldus avakosmosest (,,Star Wars”) ja liiga rohelistest aladest (,,Avatar”).

Taylor Kitsch mängib peategelase küllaltki võimasalt välja. Ta on väga lahe ja mulle meeldiks teda veel selles rollis näha.

Eriefektid on väga võimsad, ,,Avatariga” samal tasemel, kui mitte sellest üle. Kuid peab tõdema, et ,,Avatariga” samal tasemel ei ole 3D. See formaat ei anna mitte midagi juurde. Kui teil on valida 3D ja tavalise versiooni vahel, siis valige tavaline. Vahet pole, vähemalt ei pea te kandma prille ja saate heledama tooniga pildi.

Üks võimsamid lõike filmis on võitlus Valgete Ahvidega ja ka stseen, kus Carter võitleb üksi terve roheliste pärismaalaste armee vastu. Kuid kõige ilusam on stseen, kui peategelane läheb koos Dejah Thorisega koos mingisse koopa moodi kohta. Minu arvates kõige võimsam steen kogu filmis.

Ma olin valmis andma John Carterile madalamat hinnangut, kuid umbes 20 minutit enne lõppu midagi muutus: enam-vähem kõik leidis lahenduse ja ma jäin filmiga rahule.

Kui tulla tagasi võrdluste juurde ja panna ,,John Carter” kõrvuti ,,Avatariga”, siis ma valiksin esimese. ,,John Carter” on lühem kui ,,Avatar”, lugu on isegi huvitavam ja SEE EI VENI! Vahe on selles, et ma oleksin nõus John Carterit uuesti vaatama, samas kui Avatari ei taha ma ilmselt järgmised 6 kuud vaadata.

Andrew Stanton tõestab John Carteriga, et ta on suuteline ka tõelist filmi tegema (siiani on tema töödeks olnud ainult animafilmid) ning toob meieni ilusa teose, millel on küll rohkelt vigu, kuid hea lugu, võimsad eriefektid ja hea näitlejatöö.

Ma loodan, et ,,John Carter” teeb kinodes kassat ja oleks tore, kui me saaksime teine kordki Barsoomi külastada. Mina annan filmile hinde, mille ta väga napilt välja teenis.

                                                                        
                                                                        4/5