Praktikandid

Stuudio: 20th Century Fox, Regency Enterprises, Wild West Picture Show Productions, 21 Laps, Dune Entertainment

Lavastaja: Shawn Levy

Stsenaarium: Vince Vaughn, Jared Stern

Peaosatäitjad: Owen Wilson, Vince Vaughn, Rose Byrne, Max Minghella, Aasif Mandavi

Eelarve:  $58 000 000

Nick ja Billy on müügimehed, kelle firma järsku suletakse. Nüüd, ilma tööta, tuleb Billyl mõte minna Google'sse praktikandiks. Sinna jõudes saavad mehed aga aru, et nad on tõesti ajast maha jäänud.


Tükk aega on möödas sellest, kui viimati korraliku komöödiat näha saime. Sellel põhjusel ootasin ma ,,Praktikante". Sisu tundus huvitav olevat ja film paistis üsna naljakas.

Pärast filmi vaatamist võib öelda, et sisu ja idee on huvitavad ja nendest kasvab välja üsna armas komöödia, mis on täiesti vaadatav, kuid millel on mõned suured probleemid. Asi on selles, et lugu on tehtud liiga tuttava retsepti järgi ning see retsept ütleb, et ühel kahest peategelastest peab olema romantiline liin või seda, et üks praktikantidest peab olema jobu. Minu jaoks päästis selle filmi suuresti lõpp, mis on üsna etteaimatav, aga ikkagi tore.

Owen Wilsonil ja Vince Vaughnil on väga hea ekraanikeemia, mis pole ka imekspandav, arvestades seda, kui mitmetes filmides nad koos on mänginud. Billy ja Nick on toredad ja heasüdamlikud tropid. Kahju on vaadata, kuidas nad ennast pidevalt sisse räägivad ja teiste halvakspanu pälvivad.
Kõrvaltegelased on, mõned erandiga, üsna tore kamp, kus leidub paar päris naljakat karakterit.

Minu jaoks seisneb filmi suurim viga selles, et nalja on vähe. On mindud naljade peale, mis tulevad piinlikest situatsioonidest ja see võtab lõbu ära. Mõned kohad siiski on, kus ka mina kõvasti naersin, aga neid oli vähe, aga ehk on see minu viga. Ülejäänud saal rõkkas naerust.

Mõnes stseenis ilmuvad korraks paar Hollywoodi suurt koomikut, mis kuidagi tõmbas mind sellest filmist välja, kuna nad tulevad sisse ja hakkavad viskama mingeid seksuaalseid nalju, mis ei lähe filmi üldise tooni ja stiiliga absoluutselt kokku. Üldine toon on muhe ja naljad ei ole seksiga seotud. Need koomikud aga rikkusid selle ära.

Praktikandid on üsna keskpärane komöödia. Idee ja teostus on üldiselt head, aga nalja on vähe.

                                                                        3/5

PS! Siin on ka minu Facebooki lehekülje aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino 
Sellele leheküljele postitan filmiuudiseid, trailereid jne.

Read More

Nüüd sa näed mind

Stuudio: K/O Paper Products, Summit Entertainment

Lavastaja: Louis Leterrier

Stsenaarium: Boaz Yakin, Edward Ricourt, Ed Solomon

Peaosatäitjad: Jesse Eisenberg, Isla Fisher, Woody Harrelson, Dave Franco, Morgan Freeman, Michael Caine, Mark Ruffalo

Eelarve: $75 000 000

Mustkunstnikud ja Jumal! Sorry! Mitte jumal vaid Morgan Freeman. Ah, vahet pole!

,,Nüüd sa näed mind" on lugu neljast tänavamustkunstnikust, kes püüavad inimeste tähelepanu imeliste trikkidega, mille hulka kuulub ka pangarööv. Seda panevad tähele valitsuse agendid, kes ennast neile sappa haagivad eesotsas Hulki.....(ups!).... Mark Ruffaloga.

Rohkem kui aasta tagasi ütlesin ma oma ,,Titaanide raevu" arvustuses, meenutades ,,Titaanide kokkupõrget", et Louis Leterrier oskab teha ainult igavaid action-filme. Ma pean oma sõnad tagasi võtma. ,,Nüüd sa näed mind" on siiani Leterrieri parim film.

Isla Fisher,  Jesse Eisenberg, Woody Harrelson, Dave Franco: "Nüüd sa näed mind" 2013

 Filmi juhib väga tugev näitlejate assamblee. Mustkunstnikke mängivad Jesse Eisenberg, Isla Fisher, Woody Harrelson ja Dave Franco ning kõrvalrollides on Morgan Freeman ja Michael Caine ja Mark Ruffaloga.

Tuleb tunnistada, et tegelased on väga hõredad. Kui välja arvata see, et nad on mustkunstnikud, ei tea ma nendest tegelastest mitte midagi, kuid järele mõeldes ei häirinud see sugugi, sest tegu on filmiga, mis ei pane rõhku karakterile, vaid hoopis vaatemängule. Ning seda see film ka on.

Jesse Eisenberg: "Nüüd sa näed mind" 2013

Näitlejad on kõik absoluutselt fantastilised ning sobivad oma rollidesse suurepäraselt. Nende tegelased, olgu nad ükskõik kui pinnapealsed, on väga stiilised. Jesse Eisenbergi ja Woody Harrelsoni keemia ei ole siin nii hea, kui ,,Zombielandis", aga selles on rohkem süüdi materjal, mitte näitlejad.

Mark Ruffalo on päris hea, ma pole teda sellest saati näinud, kui ta eelmisel suvel ,,Hulkis" mängis. Ma ei tea, kas Michael Caine oli siin filmis väga vajalik. Tema rolli oleks võinud mängida ükskõik kes, aga Morgan Freeman on selles filmis vähemalt kasulikum, kui ta ,,Oblivionis" oli.

Morgan Freeman, Michael Caine: "Nüüd sa neäd mind" 2013

Sarnaselt filmile ,,Transs" käsitleb ,,Nüüd sa näed mind" teemat, mida Hollywoodis väga tihti üles ei võeta. See tähendab, et ma näeme filmi, mis on üsna ettearvamatu või paneb vähemalt korra või paar kukalt kartsima. Mulle meeldib, et siin filmis on neid WTF-momente, aga neid pole liiga palju. Rohkem on lihtsalt nuputamist. Tegemist on filmiga, mis panustab väga palju stiilile ja vaatemängule, mõlemat on filmis väga palju. Maagia töötab väga hästi. See on küll CGI maagia, aga sellegipoolest. Mulle meeldib samuti, et praktiliselt kõigile trikkidele on loogiline seletus. Lugu on tõeliselt huvitav just seetõttu, et pole päris selge, mis toimub. Vahel on tunne, et nüüd on lõpplahendus küll käes, aga siis tehakse jälle mõni uus pööre.

,,Nüüd sa näed mind" on suurepärane näide sellest, mida on võimalik saavutada, kui võtta kätte vähetöödelud teema. Stiilne, lõbus, pingeline ja meeltlahutav.

                                                                           4.5/5

PS! Siin on ka minu Facebooki lehekülje aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino                                                                     

Read More

Jurassic Park 3D

Inimesed, kes täna minu kõrval kinos istusid, lõhnasid väga hästi, seega....

,,Jurassic Park" on 1993. aasta seiklusfilm, mille on lavastanud Steven Spielberg. Oeh! Vahel on mul tunne, et Steven Spielberg on kõik lavastanud. Kuna tänavu on ,,Jurassic Parki" 20. aastapäev, otsustati film uuesti kinodesse tuua ning seekord ka 3D formaadis.

Miljardär John Hammond loob seikluspargi, mille suureks atraktsiooniks on dinosaurused, kelle Hammond teadlaste abi kasutades maailma tagasi tõi. Enne avamist toob ta parki teadlased, juristi ja oma lapselapsed. Kuid ühe ahne ning iseka töötaja süü tõttu pääsevad dinosaurused varsti valla.

Minu jaoks oli see esimene kord ,,Jurassic Parki" vaadata ning ma arvan, et inimesed, kes seda 90. aastatel vaatasid ja selle filmiga koos üles kasvasid, oskavad seda minust paremini hinnata.

,,Jurassic Park" räägib lahedat lugu. Sisu on huvitav ning eriti meeldis mulle see osa, kus räägiti, kuidas teadlased uuesti dinosaurused ellu äratasid. Mingil määral kartsin ma, et kuna tegu on 20 aasta vanuse filmiga, siis võib mul igav hakata. Õnneks seda probleemi polnud. Tegu on toreda ja lõbusa 90. aastate seiklusfilmiga, mis teeb silmad ette päris mitmetele praeguse aja filmidele. Ühtlasi peab tunnistama, et kohati oli film päris õudne, eriti seal, kus paksuke oma purgi kaotas.

Film tabab sind ka üllatuste ja ehmatuskohtadega. Kui sa arvad, et T-Rex on selle lõbustuspargi kõige ohtlikum elanik, siis sa eksid.

Tegelased on samuti väga toredad. Algul arvasin ma, et lapsed võivad irriteerivaks muutuda, aga õnneks ei juhtunud ka seda. Nad olid päris sümpaatsed. Vaieldamatult kõige ägedam on ikkagi Jeff Goldblum. Teda ei ületa, kuigi ta oleks võinud kesksem tegelane olla. Sam Neilli tegelane ei jäta endast algul just meeldivat muljet, aga on muidu täitsa OK.

Erifeketid: Kahekümne aasta eest kukkusid kinokülastajatel ilmselt karbid lahti, kui nad neid dinosauruseid nägid. Siis oli tegu väga revolutsiooniliste eriefektidega ning nende Oscari võit on tänase päevani täiesti õigustatud. Osa filmi CGI-st näeb küllaltki aegunud välja, aga siiski peab tunnistama, et enamjaolt on eriefektid hästi püsinud. Suuremad stseenid nagu see, kui teadlased esimest korda dinosauruseid näevad ja see, kui Sam Neill ja lapsed põgenevat dino-karja kohtavad, näevad veidi ajast maha jäänud välja, aga näiteks suur T-Rexi stseen on suurepärane, mitte ühtegi kaebust.

Meie kinodes on ,,Jurassic Parki" 3D formaadis ainult mõned loetud seansid ning seetõttu on mul väga hea meel, et mul õnnestus seda filmi kinos näha. Mitte 3D tõttu, vaid üldse sellepärast, et tegu on filmiga, mis on mõeldud suure ekraani jaoks. 3D on suurepärane. Muidugi on tegu järeltöödeldud kolmanda dimensiooniga, aga see on samasugune järeltöötlus nagu James Cameroni ,,Titanicul". On võetud aega, et kõik läbi mõelda ning siis hoole ja armastusega film ümber töödeldud. Filmil ei ole sellist Pop-Up efekti, pigem on tegu vaiksema ja tagasihoidlikuma stereoskoopilise formaadiga, mis asjade näkku viskamise asemel tõmbab su sellesse maailma.

Muusika meeldis mulle ka väga. Eriti üks korduv muusikapala, mida mängitakse siis, kui vaatajaid algul ,,Jurassic Parki" viiakse ning korraks ka hiljem.

See film on klassika ning seda ikka õigusega. See ei ole mingil juhul halb film, lihtsalt mina, hellitatud 2000. aastate laps, ei oska seda päris õigesti hinnata. Kuna seansse on jäänud ainult paar tükki, siis minge ja ostke endale kiiresti pilet. Tegu on seiklusfilmiga, mis on väärt suurel ekraanil vaatamist, kui mitte 3D pärast, siis lihtsalt selleks, et seda filmi näha.

                                                                          4.5/5    

PS! Siin on ka minu Facebooki lehekülje aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Read More

Pärast maailmalõppu

Stuudio: Overbrook Entertainment, Blinding Edge Pictures, Columbia Pictures

Lavastaja: M. Night Shyamalan

Stsenaarium: Gary Whitta, M. Night Shyamalan, Will Smith

Peaosatäitjad: Will Smith, Jaden Smith

Eelarve:  $130,000,000

Lähitulevikus jätab inimkond Maa maha, kuna planeet on muutunud elamiskõlbmatuks ning Maal lastakse edasi areneda omasoodu, samal ajal, kui inimesed asuvad ümber Nova Primile.
Kitai Raige (Jaden Smith) on noor eriüksuslane, kelle isa Cypher Raige on kartmatu kindral, kes sõna otseses mõttes ei tunne hirmu ning on seetõttu tulnukatele nähtamtu. Kuna isa ja poeg on üksteisest võõrdunud, võtab Cypher oma naise palvel Kitai kaasa treeningmissioonile. Teel aga satuvad nad asteroidiväljale ning kukuvad alla Maale 1000 aastat pärast seda, kui planeet hüljati. Kuna tema isa on raskelt vigastatud, peab Kitai üksinda võtma ette teekonna vaenulikul Maal, et saada kätte majakas, mille abil saab saata hädasignaali.

Ma arvan, et inimesed teevad seda filmi maha ainult seetõttu, et lavastajaks on M. Night Shyamalan, kes pani ,,Viimase õhutaltsutajaga" rämeda pommi maha ning nad on Shyamalani peale endiselt vihased. Siit tuleb samuti moraal: ära kunagi usalda kellegi teise arvamust. Minul isiklikult ei ole selle filmiga mingit probleemi.

Võtame selle (kergelt) problemaatilise osa kohe eest ära. Minu jaoks on filmi suurimaks nõrkuseks Jaden Smith. Vaatame tõele näkku: ta ei saaks ilmselt ühtegi rolli, kui ta poleks Will Smithi poeg, aga samas ei ole tema näitlemine nii jube, kui mõned ütlevad. On näha, et arenemisruumi on noorel Smithil veel kõvasti. Probleemi siin seisneb selles, et ,,Pärast maailmalõppu" on rohkem Jadeni kui Willi film ning on arusaadav, et väike Will ei ole veel valmis nii suurt filmirolli oma õlgadel kandma. Will Smith ise on üks Hollywoodi kõige tuntumaid ja muhedamaid näitlejad, aga siin mängib ta tegelast, kes peab olema emotsioonaalselt tuim ning see vähendab tema sümpaatsust.

Filmi idee tuli Will Smithi poolt ning ekraani jaoks aitas seda ümber kohandada Shyamalan ise. Filmi sisuga ei ole mul probleemi. Ma leidsin, et story oli huvitav ja põnev. Pinget võiks rohkem olla, aga üldiselt pole viga. Mulle meeldivad väga filmid, mis on seotud hüljatud Maaga. Alati on põnev vaadata, kuidas kujutatakse meie maalima, pärast seda, kui inimesed on sealt lahkunud. ,,Pärast Maailmalõppu" näitab põnevamat tulevikku kui selle aasta teine sarnase sisuga film ,,Unustus".

Film näeb ka suurepärane välja. See olevat Sony esimene 4K-resolutsioonis filmitud linateos ning ma pole kindel, kas seda meie kinodes väga märgata on, aga kohati tundus küll, et pilt on tavalisest ilusam. Eriefektid ei pruugi olla just parimad, mida me sel aastal näinud oleme, aga need on siiski päris kaunid.

Filmis on sees ka tulnukad, aga nad tunduvad kuidagi kasutud. Ma tean, et ,,Pärast maailmalõppu" põhiliseks teemaks on hirmust jagusaamine ja kõik sellega seotu, aga tulnukaid on siin väga palju näidatud ning tundub, nagu oleksid nad siia sisse visatud lihtsalt seetõttu, et Jaden Smithil oleks millega võidelda.

,,Pärast maailmalõppu" on põnev ulmekas. Mõned asjad oleksid võinud paremad olla, aga siiski ei ole tegu katastroofiga.

                                                                              4/5 

PS! Siin on ka minu Facebooki lehekülje aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Read More

Pohmakas 3

On aeg öelda Chow!

,,Pohmakas 3'' on lõpp triloogiale, mis oleks võinud ainult üksikuks filmiks jäädagi. Päriselt! Kas meil tõesti oli tarvis kolme ,,Pohmaka" filmi? Selles osas proovivad Phil, Stu ja Doug viia Alanit võõrutusravi keskusesse, kuid siis ründab neid mees nimega Marshall, kes käsib neil üles otsida kurikuulsa Leslie Chow, kes temalt hunniku kulda varastas.

Ma olin 11-aastane, kui filmi esimene osa kinos jooksis. Kõik käisid seda vaatamas, aga kehtestatud vanusepiirnagu tõttu ei saanud mina seda vaatama minna. Kuid nägin selle lõpuks ikkagi plaadi pealt ära ning see meeldis mulle väga. Tegelikult pean ma seda üheks oma lemmikkomöödiaks. Teisest osast vaatasin ma ära umbes 20 minutit ning andsin siis alla, sest ma lihtsalt ei viitsinud enam.

Kui ,,Pohmakas 2" oli esimese filmi täpne koopia, siis kolmas osa on midagi sootuks muud. Film on oma eelkäijatest juba tooni poolest niivõrd erinev. Stsenaristid on võtnud välja kogu otsese ,,Pohmaka" teema ning teinud hoopis action-thrilleri. See käik on ühteaegu huvitav ja tark, aga toob sisse ka mõned probleemid.

Thrilleri element filmis töötab enam-vähem normaalselt. Sisu ongi tegelikult tänu sellele huvitavam ning üldiselt oli mul päris põnev. Siin on isegi paar pööret, mida ei ole kerge ette näha ning mõni moment, kus juhe jookseb kokku ja mõtled: ,,Mis toimub?". Aga muidugi pole selle filmi puhul paljudele tähtsust, kas sisu eksisteerib või mitte, minnakse ikkagi naerma.

Phil, Stu ja Doug on endiselt sellised nagu varem, aga Alan ei ole. Esimeses osas oli Alan selline armas tobuke. Ta oli loll ja tegi haigeid asju, aga ta oli muhe. Selles osas on ta vastik. Muidugi keerab ta taaskord jama kokku, aga vahe on selles, et siin teeb ta seda peaegu, et meelega. Esimeses filmis hakkas temast kahju, kui ta ennast millegi tõttu süüdi tundis, aga siin on ta täielikult süüdimatu. Ta ei ole enam meeldiv tegelane, selle asemel on ta täielik idioot. Positiivsest küljest vaadates teeb Zach Galifianakis väga head tööd ning see pole tema süü, et Alan on siin halvasti kirjutatud tegelane.

 Esimest osa vaadates jookis peast läbi mõte, et filmis võiks rohkem olla Ken Jeongi Chow'd. Siin võiks olla vähem Chow'd. Chow oli naljakas tegelane, sest ta oli ootamatu, aga varem oli tal tugev kõrvalroll. Filmi kolmandas osas on ta väga keskne tegelane. Chow meeldis mulle varem väga, aga siin on ta kirjutatud täiesti segaseks. Tal ei ole enam piire ning sarnaselt Alanile on ka tema täielik tõbras, ta on kirjutatud väga külmaks: ta tapab inimesi, keerab jama kokku ja nii edasi. 

Film ei ole nii naljakas, kui ta võiks olla. Nalja on piisavalt ning naerda saab, aga filmi üldise tooni tõttu, on mõned kohad päris karmid. Nali naljaks, aga vägivald, mis filmis esineb, ei ole üldse naljakas. Kõik, kes on trailerit näinud, teavad, mis selle kaelkirjakuga juhtus. Filmis näidatakse seda veel lähemalt ning erinevalt paljudest teistest inimestest ei tee see mulle üldse nalja. 

,,Pohmakas 3" ei ole päris katastroof, milleks inimesed seda nimetavad, aga tegu pole ka suurepärase filmiga. Kõige enam on kahju sellest, et tegemist ongi viimase osaga. Lugu tõmmatakse kokku väga mitte märkimisväärsel viisil.
                                                                      3/5 

PS! Tegin uue Facebooki lehekülje, kuhu panen oma arvustusi üles ning räägin filmiuudistest jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Read More

Hiigalsetapja Jack

Stuudio: New Line Cinema, Legendary Pictures, Original Film,

Lavastaja: Bryan Singer

Stsenaarium: Darren Lemke,  Christopher McQuarrie, David Dobkin, Dan Studney

Peaosatäitjad: Nicholas Hoult, Eleanor Tomlinson, Stanley Tucci, Ian McShane, Bill Nighy, Ewan McGregor

Hinne: 3.5/5

Fee, Fye, Foe Fumm... ask not whence the thunder comes!

,,Hiiglasetapja Jack” on kõigile tuttav lugu Jackist, võluubadest ja hiiglastest. Jack on lihtne farmer, kes saab enda kätte võluoad ja kogemata kasvab oavars maale, kus elavad kurjad hiiglased, kes tahavad inimesi süüa ning Jack peab päästma printsessi.

Film on üsna põnev, aga ei jäta püsivat muljet. See on pettumustvalmistav, eriti seetõttu, et ma tõesti ootasin selle filmi kinnojõudmist

Mulle meeldib see lugu väga ning see on lahe ja huvitav, aga jätab siiski soovida. Filmi vaatamise ajal on tunne, nagu kusagilt oleks midagi puudu. Võib-olla oli asi selles, et filmi vaatamise ajal ma juba teadsin, et rahalises ja kriitilises mõttes on tegu läbikukkunud filmiga ning see ilmselt võttis tuure natuke maha. Kahju, et filmile järge ei tule. Siit oleks kindlasti saanud midagi välja mõelda. Eriti kahju on just seepärast, et mulle tohutult meeldib see mütoloogia, mis siia on juurde mõeldud. See on väga huvitav ning üllatav oli ka see, et sisse on toodud päris palju maagilisi elemente, mida algses muinasjutus polnud.

Kui Jack ja Printsess välja arvata, siis ei ole kõrvaltegelastes praktiliselt mingit dimensiooni, ning kõrvaltegelased on tõesti üsna kõrvalised. Näiteks Ewan McGregor! Tema karakter on filmi kõige lahedam, aga tegelikult ei tea ma temast ju mitte midagi ja ma tunnen, et teda oleks võinud palju rohkem näidata ning ta tegelane ka lahti seletada.

Muidu on näitlejad iseenesest suurepärased. Nicholas Hoult on sümptaane tüüp ja mul ei ole tema filmide vaatamise vastu midagi, aga selles linateoses meeldis mulle Stanley Tucci. See mees suudab kõik rollid välja mängida, eriti sellised lunaatikud nagu ta siin kehastab.

Visuaalselt näeb film suurepärane välja. Võtted toimusid Inglismaal, Walesis ja Norras. Kõik loodus- ja maastikustseenid näevad suurepärased välja. Üldse on kogu keskaegne atmosfäär suurepäraselt loodud.

Arvutiga loodud hiiglased on päris lahedad. Lähedalt vaadates näevad nad üsna grotesksed välja. Tuleks ka ära mainida, et mõned hiiglastest on üsna jobud, tänu millele saab nalja. Kõige lahedam hiiglane on Bill Nighy poolt mängitud kahepealine kindral Fallon. Ta tuuakse filmi sisse natuke liiga hilja ning ta peaks nagu olema pealik, aga samas ei eristu ta teistest hiiglastest väga palju

,,Hiiglasetapja Jack” on keskmisest veidi kõrgemal olev fantaasiafilm. See on lõbus, piisavalt põnev, seda on tore jälgida ja kindlasti on tore seda ka hiljem uuesti vaadata.

                                                                      3.5/5

Read More

New Yorgi varjus

Originaalpealkiri: Place Beyond the pines

Lavastaja: Derek Cianfrance

Näitlejad: Ryan Gosling, Eva Mendes, Bradley Cooper, Ray Liotta, Dane Dehaan.jpt.

Eelarve: 15 000 000

,,New Yorgi varjus” on lugu trikimootorratturist nimega Luke, kes töötab rändtsirkuses. Ta naaseb üle pika aja taas ühte väikelinna, kus ta kohtub oma endise üheöösuhtega ning saab teada, et tal on väike poeg. Luke saab aru, et tema on vastutav ning hakkab röövima panku, et võimaldada oma pojale ning tolle emale paremat elu, kuid tema seaduserikkumised viiavad ta pahuksisse noore algaja politseiniku Avery Cross’iga.

Tegu on filmiga, mille vaatamiseks peab ennast mingil määral ette valmistama. Peab teadma millega on tegu, sest ,,New Yorgi varjus” on draama, puhas draama.

Film on lavastaja Derek Cianfrance’i enda poolt kirjutatud ning selle filmiga näitab Cianfrance, et tal on annet draama kirjutamise peale. ,,New Yorgi varjus” on ambitsioonikas, ilus, traagiline ja väga sügav film, mis vaatleb inimeste tegusid ning saatuseid ja ka seda, kuidas meie teod mõjutavad lähedasi inimesi ja perekondi, aga ka võõraid inimesi, kuidas üks tegu võib mõjuda tulevasele põlvkonnale.

,,New Yorgi varjus” on huvitavalt kokku pandud, sest kogu filmi vältele vahetatakse mitmel korral perspektiivi ehk siis film räägib mitmest erinevast inimesest, kes on kõik seotud ühe teo läbi.

Kogu filmi keskmeks ongi lugu, mis on tohutult puudutav. Lihtsalt see, kuidas nende inimeste lugusid räägitakse. Need on niivõrd reaalsed, nii inimlikud ning seetõttu on seda filmi ka raske vaadata.

Minu jaoks on tegu inspireeriva filmiga. Kuna ma ise tahan saada filmitegijaks, siis tekkis mul kinos istudes soov kirjutada ühel päeval midagi sellist nagu ,,New Yorgi varjus”. Midagi ilusat, inimlikku ja sügavat.

Ryan Gosling, kes kehastab siin peategelast, tõestab taaskord, et ta ei ole tavaline Hollywoodi ilueedi, vaid saab hakkama ka tõsiselt raskete rollidega. Gosling ongi see jõud, mis aitab sellesse filmi süveneda. Ta on võimas, muud moodi ei ole võimalik seda väljendada. Ta on sellesse rolli niivõrd sisse elanud. Tema näitlemine on tohutult emotsionaalne ja kõike kokku pannes on tegemist väga sügava rolliga, mille Gosling ideaalaselt välja kannab.

Bradley Cooper ja Eva Mendes on mõlemad head. Cooper on mulle juba pikemat aega meeldinud ning siin kohal on tegu ühe tema parima rolliga. Eriti avaldas mulle muljet Dane Dehaan. Tegu on ühe väga andeka noore näitlejaga ning ma ootan huviga tema rolli uues ,,Ämblikmehe” filmis.

Visuaalselt on film väga ilus, aga eriti meeldis mulle Mike Patton’i poolt komposeeritud soundtrack, mis on täidetud muusikapaladega, mis jäävad kummitama, sest need on lihtsalt võrratult ilusad.

Ainuke probleem seisneb selles, et ,,New Yorgi varjus” on liiga pikk, peaaegu 2 tundi ja 20 minutit ning see on draama kohta väga palju, aga tagasi vaadates ei võtaks ma filmist ka midagi välja.

Derek Cianfrance on kokku pannud ambitsioonika, ilusa, sügava ning mõtlemapaneva filmi, mis räägib inimestest. Lihtsalt üks selle aasta parimaid.

                                                                                 4.5/5

Read More