Sherlock Holmes: Varjude mäng on järg 2009.a megahitile, mis vaatamata mõnele üksikule veale suutis olla hea film. Nüüd ( tegelikult juba detsembris) tuli teine osa, mis tõi tagasi enamiku esimese osa näitlejatest ja lisas paar uut tegelast.
Kas Sherlock Holmes: Varjude mäng on esimese osa vääriline?
Kahjuks ei ole see pooltki nii hea, kui esimene.
Sherlock Holmes jätkab sealt kus esimene osa pooleli jäi, Holmes ja tema ustav abiline Watson üritavad peatada Professor Moriartyt, kelle maailmavallutamise plaan on täiesti ebanormaalselt keeruline.
See on esimene film, millele ma saan anda tõsiselt s.....a hinde.
Kahjuks ajasin ma oma ootused liiga kõrgele. Film ei vasta neile absoluutselt.
Lugu ei ole hea, alguses on kõik väga lubav, aga juba esimeste minutite jooksul aetakse dialoog võimalikult keeruliseks, et inimesed, kes otsivad lihtsat meelelahutust, saaksid oma pead vastu seina taguda. Holmes on jumal teab kus, vist Austrias, tegemas jumal teab mida põhjustel, millest tavaline kinohuviline aru ei saa.
Noh, ainukesed mis mulle selles filmis meeldis on Robert Downey Jr näitlejatöö. Ta on tavapäraselt hea, oma naljakate kostüümide, repliikide ja aktsendiga. Hea mulje jätsid ka eriefektid, nende kohta ei ütle ma midagi halba, kõige ilusam on öine Šveits oma pimeduse, lumiste Alpide ja jäise joaga.
Läheme halbade külgede juurde tagasi.
Ok, pärast seda, kui Holmes on Austriast tagasi tulnud, on ta Londonis. Tema ja Watson lähevad Watsoni poissmeesteõhtule. Nad lähevad mingisse klubisse. Enne seda kohtuvad nad Holmesi venna Mycroftiga. Veel üks tobe arusaamatu dialoogiga stseen. Klubis läheb Holmes teadmata põhjustel suvalise Mustlasest ennustaja juurde ja hakkab võitlema mingi palgamõrvariga.
Ma üritan praegu öelda, et kogu film on vastikult segane. Nad lähevad pidevalt kuhugi mingitel arusaamatutel põhjustel, kellegi juurde, keda absoluutselt ei tutvustata ja lõpetavad kuskil karu....... .
Näiteks ei seletata kunagi, kust see Mustlasest ennustaja tuleb, kes ta õieti on, miks ta seal on. Ja ühel hetkel hakatakse jahuma tema vennast, kes olevat käinud iluoperatsioonil. Ühesõnaga ta on täiesti mõttetu tegelane, kellel ei ole mingit otsest eesmärki.
Ka Jared Harris, kes kehastab Moriartyt, on lihtsalt normaalne, mitte eriti huvitav kurjam.
Sherlock Holmes: Varjude mäng on igav, segane ja tobe film, kus midagi kunagi lahti ei seletata. Kogu film on täidetud ilma kindla eesmärgita tegelastega ja üks väheseid asju, mis töötab on Robert Downey Jr. fenomen.
2/5
0 comments:
Post a Comment