Friday, November 9, 2012

Hotell Transilvaania

Adam Sandler tundub olevat leidnud oma päästerõnga animatsioonide näol.











Päriselt ka! Kui Sandler niimoodi edasi laseks, poleks väga vigagi.


Olles lugenud arvustusi nii ,,Jack ja Jilli” kui ka ,,Hullu isa” kohta ja ise näinud ,,Jacki ja Jilli”, siis võin ma öelda, et neil, kes neid filme maha tegid, oli üsna õigus. Sandler on hakanud viimastel aastatel tootma üsna mittevaadatavat kraami. ,,Jack ja Jill” oli üsna tobe film ning ka pisut liiga rõve.

,,Hotell Transilvaania” puhul tõestab Sandler, et ta oskab teha ka normaalseid asju. Inglisekeelses versioonis vähemalt (meil loeb peale Ott Sepp) loeb Sandler peale Draculat, kes on ehitanud spetsiaalselt koletiste jaoks mõeldud hotelli, kus kõik koletised alates Muumiast ja lõpetades Nähtamatu mehega, saavad puhkusel käia, ilma, et nad peaksid inimesi kartma.

Lisaks sellele on Draculal ka tütar nimega Mavis, kelle suhtes on ta ülikaitsev ning keda ta ei taha kodust välja lasta, vaatamata sellele, et tüdruk on juba 118-aastane. Jama tuleb majja siis, kui hotelli sattub noormees nimega Jonathan, kes asjad pea peale pöörab.

Filmi sisu iseenesest on üsna intrigeeriv, aga lugu on (vähemalt minu jaoks) jutustatud kuidagi igavalt. Alguses vaatad küll, et kõik tore ja huvitav, aga siis hakkad mõtlema, et kõik tundub olevat siiski pisut võõras.

Minu jaoks oli imelik see, et kõik koletised tulid nii kiiresti kohale. Ma arvasin ja lootsin, et nad tulevad kunagi umbes filmi keskel. Lisaks lootsin ma, et neil on rohkem mõtet, aga paraku jäävad nad on ikka väga kõrvalisteks tegelasteks.

Film keskendub suures osas ikkagi Draculale ja sellele kuidas ta on ülikaitsev isa, kes ei taha oma tütart oma silma alt välja lasta. Rohkem oleks võinud rõhku pöörata kõigile lahedatele koletistele nagu Frankenstein ja Nähtamatu mees. Samuti ei lähe mulle absoluutselt peale filmi sisse toodud romantiline liin. Ma lihtsalt ei usu, et Dracula tütar armuks sellisesse tüüpi nagu Jonathan. Lisaks sellele ei ole Dracula minu arvates eriti sümpaatne või meeldiv tegelane. Ta valetab peaaegu kõigile, eriti oma tütrele ja teeb pidevalt kurja nägu.

Samuti ei lähe mulle peale enamus naljadest. Jah ma saan aru, et sellised multikad pole mõeldud 15-aastastele, aga annab välja mõelda ka nalju, mis ei sisalda kakamist, oksendamist või peeretamist. Muidugi lähevad sellised naljad väikestele lastele väga hästi peale, vähemalt sellel seansil, kus mina käisin oli väga palju väikeseid lapsi, kes nende naljade peale kõik kõvasti naersid.

Kui sisu ja muud sellised asjad kõrvale jätta, siis eestikeelne dubleering on enamvähem normaalne. Ma ei nimetaks seda just parimaks dubleeringuks, aga see pole ka kõige hullem. (Kõige hullema eestikeelse dubleeringu auhinda hoiab pärast nelja aastat endiselt enda käes ,,Lugu hiirest nimega Desperaux”)

Animatsioon iseenesest näeb kena välja ja muusikal pole ka viga. Vahel visatakse sisse paar kurjakuulutavat tooni, mis on päris lahedad.

Samas 3D ei ole päris see, mida ma lootsin. Pärast seda, kui ma vaatasin möödunud aasta detsembris ,,Saabastega kassi” 3D-s, on minu ootused 3D animatsioonide suhtes tõusnud (ilmselt liiga) kõrgele. ,,Hotell Transilvaanias” ei ole mitte ühtegi erilist 3D-stseeni, mis teistest kõrgemal seisaks. Põhimõtteliselt on kolmandas dimensioonis ainult ees- või tagataustal seisvad objektid. Oodake korraks, meelde tuli! Ühes kohas oli aknal päris hea 3D-efekt, aga see on ka kõik.

Kokkuvõttes võib öelda, et andekad näitlejad ja kunstnikud on meisterdanud valmis mageda ja ülimalt keskpärase animatsiooni, mis ei jäta mingit kestvat muljet.

Mõne filmiga kohe on nii, et ma vaatan filmi ära, lähen koju ja siis kui ma hakkan värskelt vaadatud filmi üle mõtlema, tekib tunne nagu ma ei olekski seda filmi vaatamas käinud: praktiliselt tühi koht. Kahjuks on ,,Hotell Transilvaania” üks nendest filmidest.


                                                                          2.5/5

0 comments:

Post a Comment