Walter Mitty salajane elu

Sisu: Walter Mitty on unistaja, kellele meeldib põgeneda oma igapäevaelust värvikasse fantaasiamaailma. Walter töötab "Life" ajakirja toimetuses, negatiivide osakonnas. Kui ajakirja füüsilise formaadi väljastamist tahetakse lõpetada ning anda välja viimane number, peab Walter võtma ette teekonna päris maailmas, et leida üles puuduv negatiiv.

"Walter Mitty salajane elu" oli minu jaoks üks aasta enim oodatud film. Vaja oli näha ainult ühte trailerit ja ma teadsin kohe, et tegu on  linateosega, mis mind kindlasti paelub.
Nüüd kus film nähtud on, peab tõdema, et ootamine tasus end ära.
Tegu on täpselt sellise looga nagu arvata oli.
Natuke kurvameelne, aga humoorikas, soe ja armas film, mida on lihtne ja äärmiselt mõnus vaadata

Millegi poolest meenutab see linatoes mulle eelmise aasta "Pii elu." Võibolla seetõttu, et mõlemad filmid peidavad endas teatud sõnumeid ning käsitlevad hingelisi teemasid.
Sest ka Walter Mitty lugu on põhimõtteliselt lugu hingelisest ja füüsilisest teekonnast, mis viib eneseavastuseni.

Ben Stiller on suurepärane, kuid siin mängib ta tegelast kes on tema tavapärastest karakteritest nii erinev kui üldse olla saab.
Walter on vaikne, silmapaistmatu unistaja, kes ei ole elus kuigi palju märkimisväärset saavutanud.
Tema kujutlustes aga peitub värvikas maailm, mille sees ta on vapper seikleja või mees kes päästab põlevast majast koeri. jne.
Walter teeb lühikese aja jooksul läbi ka tohutu arengu ning filmi lõpuks ei ole kuigi palju alles jäänud vaiksest unistajast, kes teistele märkamatuks jääb.
Walter on väga meeldiv ja sümpaatne tegelane, kellega on lihtne samastuda, sest kelles meist ei peituks unistaja.

Ben Stiller on ka varem lavastajatoolil istunud(Troopiline kõu- väga hea komöödia) aga see film on siiamaani tema parim lavastajatöö. "Walter Mitty salajane elu" sisaldab päris mitut fantaasiarikast lõiku, mille abil Stiller näitab, et tal  on väga hea visuaalne nägemus.

Visuaalset külge ei saagi nimetada muuks kui  väga köitvaks. Fantaasiaga seotud stseenid ei lähe kunagi liialt ulmelisteks ning visuaalne ilu peitub pigem looduslikes kohtades kui eriefektides.

Filmi soundtrack on igati suurepärane, aga muusika tipphetk saabub siis kui Kristen Wiig laulab kitarri saatel
David Bowie laulu "Space Oddity"

"Walter Mitty salajane elu" on küll kaunis, aga ka mõtlemapanev film. Ma võin olla üks vähestest, aga minu arvates on tegu ühe 2013. aasta parima linateosega.

                                                                             5/5

Read More

Kääbik: Smaugi laastatud maa- Rohkem sisu ei teeks paha

Sisu:  Kääbik Bilbo, võlur Gandalf ja 13 päkapikku jätkavad oma teed, et vallutada tagasi päkapikkude kodumaa Erebor. Teekonnal peavad nad vastu astuma kõiksugu ohtudele, alates orkidest kuni hiidämblike ja metshaldjateni, kuid reisiseltskonna suurim katsumus ootab neid Üksildasel mäel, kuhu on end sisse seadnud draakon Smaug.

Ma mõistan, kust tuleb negatiivne kriitika esimese "Kääbiku" pihta, aga minu arvates oli tegu fantastilise filmiga. Esimeses osas oli kõik olemas: korralikud peategelased, lõbus action ning korralik lugu.

Mis minule isiklikult tolle filmi juures kõige enam meeldis oli see, et võeti aega ning ehitati lugu ja tegelased hästi üles. Päkapikkude taustalugu oli ühteaegu väga huvitav, aga tänu sellele oli võimalik neid ka paremini mõista, aru saada nende motiividest.

Samuti valitses sisu ja märuli vahel suurepärane tasakaal.

 Ma ei arva, et "Kääbik: Smaugi laastatud maa" on halb film, siiski on sellel siiski mõned vead.

Suurimaks probleemiks on kesine sisu. Kuna film keskendub põhiliselt päkapikkudele, oleks pidanud nende rännakut ära kasutama, et lugu edasi arendada. Selle asemel minnakse ühest kohast teise ja hakatakse madistama.
Ei taha, aga peab tunnistama, et film tundub venitatud ja kohati hakkas minul kui vaatajal lausa igav.

 Lugu sisaldab väga palju tegelasi, kellest mõned on meile juba vanad tuttavad,  teised aga täiesti uued näod. Neist ka pisut lähemalt.

Bilbo, Gandalf ja 13 päkapikku eesotsas Thorin Tammiskilbiga on tagasi.
Mida rohkem ma neid filme vaatan, seda enam ma veendun, et Martin Freeman oli Bilbo rolli jaoks ainuõige valik. Freeman suudab suurepäraselt välja mängida erinevad etapid Bilbo karakteri arengus.
"Ootamatu teekonna" alguses tundus Bilbo küllaltki üleolevana, siis leidis ta endas aga  julguse ja  tegelane kujunes päris talutavaks. Nüüd aga näidatakse  seda, et sõrmus, mille Bilbo leidis on teda juba mõjutama hakanud - üsna alguse poole on üks stseen, mis sellest hästi aimu annab.

Gandalf on endiselt väga muhe, aga tema sooloretk Dol Gulduri tundub mõttetu. Põhiliselt seetõttu, et seda näidatakse vähe. Oleks võidud võtta päkapikkude madistamist vähemaks ja anda Gandalfi retkele rohkem eetriaega.

Päkapikke on 13, aga neist keskendutakse vaid mõnele, teised jäävad vaid taustale. Põhiline päkapikk on Thorin Tammiskilp keda kehastab Richard Armitage. Näitleja on suurepärane aga tegelane on veider. Kohati ei saa aru kas ta on hea või paha. Ühel hetkel on ta äärmiselt üllas ja uhke, järgmisel aga peaaegu et kurjam.

Tuttavatest tegelastest on tagasi ka Legolas. Mul on niivõrd hea meel, et nad on Legolase tagasi toonud. Ta on minu lemmiktegelane "Sõrmuste isanda" triloogiast. Kuid selles filmis on tegu veidi teistsuguse Legolasega kui tolles sarjas. Siin on ta uhke, kohati ülbe ja talle ei meeldi päkapikud, aga ta on ikkagi väga lahe. See on Orlando Bloomi roll ja näha on, et näitleja naudib täiel rinnal taaskord Legolase kehastamist.

Haldjate hulgas on tegelane, keda ei ole üheski Tolkieni teoses, kes on täielikult nende filmide jaoks välja mõeldud ja see on naishaldjas Tauriel.
Taurieli ja ühe päkapiku vahel tekib romantiline liin, mis minu arvates tundub usutav ning õnnekombel mitte pealesunnitud. Kui kristalselt aus olla, siis on Taurieli karakteril rohkem teha ja suurem mõte kui enamikul kolmeteistkümnest päkapikust.

Sisu sisuks, aga linateose visuaalne pool on laitmatu. Olgu siis tegu Sünklaane metsa ja seal pesitsevate elukatega või haldjate-ja päkapikkude kuningriikidega -  kõik näeb suurepärane välja. Kuid visuaalse poole täheks on filmi nimitegelane draakon Smaug, keda mängib Motion Capture tehnoloogia abil ning annab oma hääle Benedict Cumberbatch(suurepärane nagu alati)!

Smaug on ehk kõige muljetavaldavam, täielikult arvuti abil loodud tegelane "Sõrmuste isanda" Gollumi kõrval. Ta on äärmiselt realistlik ja mina nt ei mõelnud temast üldse kui arvutiga loodud karakterist.

Arvustuse kirjutamise ajaks olen ma näinud seda filmi neli korda. Kolm korda tavalises 3D formaadis ja üks kord HFR(48 kaadrit sekundis) formaadis.
Nagu kuulda on, siis ei lähe kõrgem kaadrisagedus üldisele vaatajaskonnale väga peale, aga mulle isiklikult istub see formaat päris hästi. Pildi kaks korda kiiremini jooksmine ei häiri ja ühtlasi aitab see 3D-d paremini esile tuua. Lisaks on HFR varianti vaadates näha, et  pilt on palju puhtam kui tavaliselt. Peaaegu nagu vaataks kinos Blu-ray plaati.

Nagu juba mainitud on siin väga palju märulit. Mul ei ole actioni vastu midagi, aga 95% ulatuses sisaldab film ainult actionit. Osa märulist on muidugi päris nauditav, aga osa on ka üsna igav. Nt see lõik, kus Bilbo äratab Smaugi üles, oli liiga pikaks venitatud, nagu ka lõik kus päkapikud Järvelinna lähevad.

"Kääbik: Smaugi laastatud maa" võib liigitada rahuldavate  filmide alla. Ei oleks tegelikult olnud vaja "Kääbiku" lugu triloogiaks venitada. Kahest või isegi ühest filmist oleks piisanud. Filmi sisuline pool ei kujunenud nii nauditavaks, kui oleks võinud oodata.


                                                                      3.5/5 

Read More

Võidu nimel

 Everyone's driven by something

"Võidu nimel" on lugu Vormel 1 legendide James Hunt'i ning Niki Lauda rivaalitsemisest 1970. aastatel.

Ma ei fänna Vormel 1 sarja  üldse. Ei ole selles kunagi midagi köitvat leidnud, aga "Võidu nimel" suurimaks tugevuseks on äärmiselt hästi kirjutatud stsenaarium, mis esitab vaatajale väga haarava loo ning selle loo keskmes on kaks suurepäraselt kirjutatud tegelast.
Tegu on pingelise filmiga, mis äratab F1 maailma, ellu ning muudab selle kiireks kaasahaaravaks ning väga seksikaks.

Filmi südameks on James Hunt ja Niki Lauda. Kaks meest kes tahtsid end ajalukku kirjutada, aga kelle õnnetuseks oli teine pidevalt jalus.

Stsenaarium on kirjutatud viisil, mis paneb vaatajat ühel hetkel kaasa elama nt Huntile ning sekund hiljem jälle Laudale.

Karaktereid on osalt huvitav jälgida, sest mehed on täielikud vastandid. Hunt on peoloom, kes tähistab igat võitu naiste ja alkoholiga. Lauda omakorda on külm, kaalutlev ja tõsine. 

Filmi kahetunnise kestvuse jooksul arendatakse need tegelased ka suurepäraselt välja. Hunt elab läbi südamevalu, kui tema naine ( Olivia Wilde on siin päris hea) ta alkoholiprobleemide tõttu maha jätab. Samal ajal leiab Lauda aga tõelise armastuse. 

Chris Hemsworthist on saanud tõeline filmistaar. James Hunti rolliga tõestab mees, et ta on võimeline kandma ka raskeid rolle.

Nii hea kui Hemsworth ka poleks, kuulub "Võidu nimel" täielikult Daniel Brühl'le. Tema näitlejatöö Niki Laudana on fantastiline. Brühl mängib välja Lauda jäisuse ja nutikuse ning on lihtne aru saada sellest, miks ta oma kaassõitjate seas kuigi populaarne ei ole. 

Brühl vääriks oma töö eest Oscarit, aga kardetavasti teda sellele auhinnale ei esitata. 

Visuaalne pool on samuti kena ning võidusõidustseenid on huvitavalt filmitud. Ron Howard viib kaamera kõikidesse võimalikkesse kohtadesse: pedaalide alla, käigukangide juurde, isegi kiivrite sisse ning kasutab  iga võimalikku tehnikanippi, et tekiks tunne nagu vaataja oleks ise autos, mis liigub 250 km/h. Tulemuseks on ülipinevad võidusõidud, mis panid mind kümne küünega istmest kinni hoidma.

"Võidu nimel" oli väärt iga penni kuuest naelast, mis ma selle filmi vaatamise eest maksin. Tegu on tipptasemel draamaga, mis on kaasakiskuv osaliselt tänu võidusõidule ning osaliselt tänu ideaalselt kirjutatud tegelastele ning näitlejatele, kes neid tegelasi kehastavad. See on kahtlemata üks 2013. aasta parimaid filme, mis teenib minult maksimumhinde. Kindlasti lähen "Võidu nimel" veel kord vaatama, kui film detsembri alguses meie kinodesse jõuab.

                                                                             5/5
Kinodes alates 6.detsembrist

Read More

Thor: Pimeduse maailm

Originaalpealkiri: "Thor: The Dark World"

Maa: USA

Eelarve: 170 miljonit dollarit

Kestus:112 minutit

Stuudio: Marvel Studios, Disney

Lavastaja: Alan Taylor

Stsenaarium: Christopher Yost, Christopher Markus, Stephen McFeely, Don Payne, Robert Rodat

Peaosatäitjad: Chris Hemsworth, Tom Hiddleston, Natalie Portman, Anthony Hopkins, Christopher Eccleston

Sisu: On Legend, mis räägib pimedusehaldjatest, kes tuhandete aastate eest tahtsid universumit paisata igavesse pimedusse, kasutades müstilist relva nimega Ather. Thori vanaisa alistas pimedusehaldjad, kellest mõned põgenesid ning peitis Aetheri ära. Nüüd aga, pärast tuhandeid aastaid ilmaruumis ringitriivimist, ärkavad pimedusehaldjad taas üles ning seavad oma eesmärgiks kunagi alustatu lõpule viia. Thori ülesandeks on pahalased peatada.

Mina olin nende hulgas, kes ei saanud aru miks Kenneth Branagh' "Thor" inimestele nii väga meeldis. Minu arvates oli tegu äärmiselt tuima filmiga, kus midagi meeldejäävat ei toimunud ning puudu oli mütoloogia, mida ma sellest loost otsisin.

"Thor: Pimeduse maailm" sisaldab küll mõnda probleemi, aga tuima ega igava linateosega siinkohal küll tegu pole.

Siin räägitav lugu on köitev, aga oma eelkäijast pisut süngem, sisaldades rohkem traagikat, aga ühtlasi on film ka väga lõbus.
Mulle meeldib, et kogu märuli ja mürgli juures ei ole unustatud panna rõhku tegelaste omavahelistele suhetele. Näiteks on Thori ja Jane Fosteri vaheline armastus siin märksa usutavam kui esimeses filmis.
Samuti on rohkem rõhku pandud perekonnale. Stseenid, mida jagavad Thor ning Odin või Loki ja Frigga, on ühed filmi parimatest, sest need lausa särisevad emotsioonidest.

Thori  kehastab taaskord Chris Hemsworth ning praegusel hetkel ei kujuta küll kedagi teist selles rollis enam ette. Muidugi sobib ta siia välimuse poolest, aga see pole kõik. Hemsworth on suurepärane näitleja, kes kannab lihtsalt välja koomilised stseenid, aga kes saab hästi hakkama ka siis, kui asi läheb tõsiseks.
Tegelasena on Thor endiselt väga lahe. Ikka veel visatakse nalja selle üle, et Thor ei sobi inimeste maailma.
Tom Hiddlestoni poolt kehastatud Loki on tagasi (kirjeldamatult stiilne nagu ikka) ning vallutab praktiliselt iga stseeni, kuhu ilmub.
Nii vahvad kui nad eraldi on, töötavad tegelased veel paremini koos. Just siis kui Thor ja Loki ühendavad jõud, muutub film eriti lõbusaks.  Samas jääb see aeg, mil nad koos tegutsevad, väga üürikeseks.

Filmi negatiivseks küljeks on kurjam  Malekith, keda kehastab Christopher Eccleston.
Malekith  võinuks olla suurepärane pahalane, kui talle oleks antud tausta ning tema eesmärgi taga oleks võinud olla midagi sügavamat kui lihtsalt universumi igavesse pimedusse paiskamine.
Christopher Eccleston on hea näitleja, aga tal ei ole selle tegelasega tõesti mitte midagi peale hakata. Malekith'i näeb filmis vähe ning kui ta ka ekraanil on, siis suure osa ajast räägib ta oma tegelase emakeeles, millest vaataja midagi aru ei saa.

Action on suurejooneline, aga ka kaasahaarav, erinevalt paljudest oma žanrikaaslastest. Lavastaja Alan Taylor paneb mängu kõik mida ta on õppinud "Troonide mängu" tehes ning tulemused on muljetavaldavad. Minu lemmikmärulistseenid leidsid aset filmi alguses ja lõpus.
Lõppvaatus, mis leidis aset Londonis, oli väga vahva just seepärast, et stsenaristid olid lisanud juurde originaalseid ja naljakaid viise, mida kasutades head pahadest võitu said.

Nagu ikka, on tegu visuaalselt võimsa linateosega. Stseenid, mis on Islandil filmitud ning seisavad pimedusehaldjate koduplaneedi Svartalfheimi eest, näevad fantastilised välja. Eriefektid on nagu ikka suurepärased ning ka muusika on kohati väga hea. Küll aga ei ole mõtet maksta rohkem raha, et seda linateost 3D formaadis näha, sest kolmas dimensioon ei anna mingit efekti.

Sel aastal on kinodest läbi käinud 5 superkangelase filmi ning "Thor: Pimeduse maailm" on neist parim. See linateos ühendab põneva loo, draama, vaatemängu ning enamjaolt hästi kirjutatud tegelased. Minu jaoks oli selle filmi vaatamine väga tore kogemus. Ehk lähen isegi kolmandale ringile.
                                                                      
                                                                       4/5
NB! Ärge KOHE saalist lahkuge. Peale tiitreid on  väike stseen, mis soojendab üles üht järgmistest "Marveli" filmidest.

Read More

Kick-Ass 2

Paari aasta eest pani tavaline teismeline nimega  Dave Lizewski massid kihama, kui  otsustas  hakata superkangelaseks. Nüüd aga on Dave otsustanud oma kostüümi varna riputada ja proovib elada tavalist elu. Samal ajal kui Dave üritab sisse elada tavakodaniku rolli, ilmub aga tänavatele järjest rohkem isehakanud superkangelasi, kes loovad oma rühmituse ning  igavust tundev Dave ühineb nendega. Mindy Macready ehk Hit Girl aga üritab olla tavaline teismeline ning ei taha superkangelase mängimisest kuuldagi. Red Mist, kelle isa Kick-Ass ära tappis, võtab endale nimeks The Motherf....r ning hakkab kokku panema oma pahalaste armeed, et Kick-Ass'ile kätte maksta.

Kick-Ass'i esimene osa oli küllaltki ropp ja vägivaldne, ent samas oli tegu omamoodi humoorika filmiga. Lootsin "Kick-Ass 2", midagi sarnast, aga kahjuks seda ei pakutud.

Aaron Taylor Johnson ja Chloë Grace Moretz kehastavad ka filmi teises osas Kick-Ass'i ja Hit Girl'i. Mõlemad näitlejad on taaskord suurepärased ning ka nende tegelasi on hästi edasi arendatud. Hit Girl'i püüe keskkooli sisse sulanduda ja õelate tüdrukutega sõbruneda pakub parasjagu naljakaid elamusi.

Kick-Ass/Dave on tüdinud omapäi kuritegevusega võitlemisest ning ühineb rühmitusega "Justice Forever," mida juhib Jim Carrey kehastatud Kolonel Stars and Stripes, endine mafiooso, kes on leidnud enda jaoks jumala ning murrab nüüd jalaluid õilsal eesmärgil. Carrey on suurepärane nagu ikka ning röövib igas oma stseenis kõigilt teistelt tähesära. Koloneli roll on filmis küllaltki väike, kuid meeldejääv.

Kurjami nimi on tõesti The Motherf%&>*r ja lavastaja on hoolitsenud selle eest, et ta seda ekraanil olles pidevalt toonitaks. Nimi võib ju naljakas tunduda, aga tegelane ise seda pole. The Motherf%&>*r on julm ja rumal massimõrvarist psühhopaat, ning tema pahalaste armee koosneb samasugustest lunaatikutest.

Selles filmis minnakse vägivallaga teadlikult üle piiri. Näha, kuidas töötav muruniiduk sõidutatakse läbi kellegi esiklaasi, minu nachosid küll isuäratavamaks ei muutnud. Kirjeldatud stseen pole muidugi ainus - siin on neid ohtralt. Mõned veelgi võikamad. Mõeldes kõigile nendele rõvedustele, mida film sisaldab, hakkan ma taipama, miks Jim Carrey keeldus "Kick-Ass 2" promomast. Vägivald, mida vaatajale siin pakutakse, on pehmelt öeldes eemaletõukav. Võitlus heade ja pahade vahel filmi lõpus on kohati päris nauditav, aga üldiselt mõjub action keskpärasena.

"Kick-Ass 2" on järjekordne pettumust valmistav äraspidine superkangelasefilm, mille vaatamine suurt  rõõmu, naudingut ja lõbu ei paku. Selle asemel, et naerma ajada või meelt lahutada, läheb võigaste stseenide tõttu pigem süda pahaks. Kuid eks arvamusi ole mitmesuguseid ja kindlasti leidub publiku seas ka neid, kellele sedasorti meelelahutus sobib.
                                                                             
                                                                             2/5

Read More

Percy Jackson: Koletiste meri

Percy Jackson, Merejumal Poseidoni poeg, kes ühe korra juba maailma päästis, kahtleb, et kas ta ikka on mõeldud suurte kangelastegude jaoks. Kui aga tema kodu, Segavereliste Laagrit ähvardab häving, peab Percy võtma ette teekonna Koletiste merre ning üles leidma Kuldvillaku, mis ainsa asjana saab päästa tema ning teiste pooljumalate kodu.

2010. aasta algusepoole kinodesse jõudnud film "Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras" oli tore seiklusfilm, mida mina isiklikult väga nautisin, aga siis avastasin ma samanimelised raamatud.

Minu jaoks on "Percy Jacksoni" sarja lugemine midagi erilist. Nende raamatutega on seotud väga palju emotsioone, ma olen koos tegelastega käinud Allmaailmas otsimas Zeusi kadunud piksenoolt, viinud selle tagasi Olümposele, seilanud koos surnud Konföderatsiooni sõduritega koletiste merre, tegelastega ühiseid emotsioone tundnud jne.  Olles lugenud kõiki "Percy Jacksoni" raamatuid vähemalt viis korda, tunnen ma alati samu emotsioone. Isegi viiendal lugemisel on raamat sama põnev nagu esimesel korral.

Aga kui lõpuks filmist rääkida, siis on tegu küllaltki kerge  linateosega, mis on eelkõige sihitud noorematele vaatajatele, kes seda kindlasti ka väga naudivad.

Lugu on OK, aga see, mis raamatus tundus värske ja põnev, on siin hoopis vana, väsinud ja kergesti unustatav.
Taaskord on kahju raisatud potensiaalist, sest filmitegijatel on käes suurepärane, huvitavate tegelaste, põnevate seikluste ja väga laia mütoloogiaga kirjandusteos ning nad kasutavad vaid killukest sellest mütoloogiast, tegelastele ei ole praktiliselt üldse tähelepanu pööratud ja seiklust on minimaalselt.

Ei! Kuri titaan Kronos ei ärganud teise osa lõpus üles, kohe kindlasti ei teinud ta seda maha jäetud lõbustuspargis ja kohe kindlasti ei olnud ta mitmekümne meetri kõrgune, pooleldi hõõguv, lendavatest tükkidest koosnev koletis, kes inimesi sõi.

See on vaid üks paljudest detailidest, millega stsenarist on mööda pannud. Terve film on täis väikeseid vigu, mida tavaline vaataja ei märka, aga mis minule, kui fännile rahu ei anna.

Logan Lerman kehastab taaskord Percy Jacksonit ning tema näitlejatöö on täiesti ok, aga Percy ise on siin kirjutatud väga igavaks. Teda kui tegelast on küll püütud arendada, aga ta jääb ikkagi väga tuimaks. Percy huumorisoon ning raamatutes leiduv eneseiroonia on ära kaotatud.

Ülejäänud tegelaste osas on tehtud võrdlemisi halb näitlejate valik ning tegelased ise ei ole need, kes nad peaksid olema. Näiteks Percy parim sõber Annabeth, Ateena tütar peaks olema tark, iseseisev ja oskama nuga käsitseda. Siin on tema ainsateks oskusteks pidevalt tagumiku peale kukkuda ja hädaldada.

Suurim probleem tegelaste puhul on see, et näitlejad, kes neid kehastavad on liiga vanad. Näitlejad on umbkaudu 20-30. aastased, samas kui nad peaksid mängima 12-15 aastasi lapsi.
Minu nurisemist ei tasu liiga tõsiselt võtta, sest kõik välja toodud probleemid on olulised minu, kui raamatufänni jaoks. Tavalise kinoskäija või kellegi jaoks, kes otsib lihtsalt toredat meelelahutust, on tegu igati vaadatava filmiga.



                                                                         3/5

Read More

Elüüsium

Aastaks 2154 on elu Maal muutunud keskkonnaprobleemide ja ülerahvastatuse tõttu väga raskeks ning seetõttu kolivad rikkad inimesed elama kosmosejaama nimega Elüüsium, samas kui tavalised inimesed jäävad Maale. Max on endine kurjategija, kes pärast õnnetust vajab hädasti arstiabi,  mida leidub  ainult Elüüsiumis. Seetõttu nõustub ta osalema missioonil, mille õnnestumise korral saaksid abi ka miljardid inimesed Maal.

Stsenarist ja lavastaja Neill Blomkamp on meieni toonud väga hea ulmefilmi, millel aga on ka mõned puudused.

Lugu on mõnusalt värske ning sisaldab paari väga head dramaatilist stseeni, aga samas ka üsna karm ja realistlik. Siinkohal ei ole tegu filmiga, mis ennustaks helget tulevikku, selle asemel näidatakse meile hoopis teistlaadi  tulevikuväljavaadet mis võib kunagi reaalsuseks saada (tehnika muidugi välja arvata, ilmselt ei ole lootustki, et inimesed 140. aasta pärast mingil hiiglaslikul, kosmoses hõljuval rattal elavad, praegu on aasta 2013 ning meil pole isegi Hõljuklaudu "Tagasi tulevikku" teisest osast).

Blomkamp ise on stsenaariumi kirjutanud ning ta on filmi sisse peitnud sõnumid probleemide kohta, mis praegu meie endi ühiskonnas valitsevad. "Elüüsium" käsitleb kõige muu kõrval ka selliseid teemasid nagu immigratsioon, klasside vahe, saastatus, ülerahvastatus jne.

"Elüüsiumil" on, nagu ülal pool juba mainitud sai, küllaltki värske sisu, aga kahjuks on selles samas sisus paar väga märgatavat auku, millest hetkel küll lähemalt rääkida ei saa, aga mis jäid häirima.
See ei tähenda muidugi, et lugu või sisu oleksid halvad. "Elüüsium" on ikkagi üks aasta nauditavamaid ja intrigeerivamaid põnevusfilme.

Filmi peategelast, Maxi kehastab Matt Damon, kes on suurepärane nagu alati. Ta mängib meest, kes on terve elu unistanud Elüüsiumi pääsemisest. Tema taustalugu on veidi kulunud, aga tegelane ise on väga sümpaatne ja talle on kerge kaasa elada ning seda suuresti tänu Damoni suurepärasele näitlejatööle.

Erinevalt Damonist aga ei tee nii suurepärast tööd Jodie Foster, kes kehastab üht filmi kurjamitest. Foster räägib puiselt ja veidra aktsendiga. Siin tuleb sisse ka filmi suurim probleem, milleks on välja arendamata tegelased. Peale Damoni ei ole (ühe erandiga) ühelgi tegelasel mitte mingit tausta.

 Filmi tõelist kurjamit, agent Krugerit kehastav Sharlto Copley on suurepärane. Copley mängib julma, vastikut ja samas täiesti sõgedat tegelast, aga ta teeb seda ülimalt hästi. See pole muidugi Copley jaoks esimene kord hullu mängida, 2010. aastal kehastas ta "A-rühmas" Murdockit.

Märul on suurepärane paljuski tänu tulevikutehnikale, mis märulistseenides suurt rolli mängib. Neill Blomkamp oskab kujundada värvikat ja huvitavat actionit, selles pole kahtlustki. Muidugi on ka eriefektid tasemel, eriti kenad näevad välja stseenid, mille tegevus toimub Elüüsiumil.

"Elüüsium" on kohati puudustega, aga siiski äärmiselt nauditav ulmemärul, mis läheb kirja aasta ühe parima ja värskeima põnevusfilmina.

                                                                           4/5

Read More