Näljamängud

Ei saa öelda, et ,,Näljamängud” oleks väga lõbus ja armas lugu. Vastupidi, see on karm, verine ja mõtlemapanev.

Näljamängud põhineb Suzanne Collins'i triloogia esimesel raamatul.

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 12 ringkonda. Kapitooliumi elanike lemmikmeelelahutuseks on igal aastal toimuvad Näljamängud, mis kujutavad endast seda, et igast ringkonnast valitakse üks noormees ja üks neiu vanuses 12-18 ning kõik 24 väljavalitut lastakse lahti hiiglaslikule areenile, kus nad peavad võitlema elu ja surma peale. Katniss Everdeen’ist saab Näljamängude tribuut pärast seda, kui ta astub oma väikese õe kohale. Katniss ja tema kaastribuut Peeta viiakse enne mängude algust Kapitooliumi.

Algusest peale on tunda, et filmiga on tegelenud inimesed, kes teavad mida nad teevad. Screenplay on kirjutanud Suzanne Collins ja Gary Ross ise. Täiesti uskumatu on see, et välja jäetud ei ole suurt midagi, nii et need, kes pole lugenud raamatut, ei jää põhimõtteliselt millestki ilma.

Katnissi kehastab Jennifer Lawrence, keda ma olen eelnevalt näinud ainult filmis ,,X-Men First Class”. Lawrence oli õige valik. Katniss ei ole mingi hädapätakas. Ta on raudne, tugev ja iseseisev ning Lawrence mängib kõik need omadused väga oskuslikult välja. Katnissi kaastribuut Peetat kehastab Josh Hutcherson. Katniss on selline kõva kangelane, Peeta on see, keda peab kaitsma, kuid minu arvates sobib Hutcherson rolli suurepäraselt.

Jumal tänatud. Ross on tabanud Näljamängude tooni: ta mõistab seda lugu, tegelasi ja saab aru, milline see peaks suurel ekraanil välja nägema.

Võtame näiteks 12. ringkonna. Vaatamata sellele, et 12. ringkonda näitab ainult paaris stseenis, tekib väga muserdatud tunne ja hakkab kahju inimestest, kes seal elavad.

Sama on Kapitooliumiga, sealsed elanikud on rikkad, igavlevad ja pinnapealsed inimesed, kes ootavad iga-aastaseid Näljamänge ning sisustavad oma aega uusi moode otsides. Kapitoolium on särav, uhke ja hiiglaslik, ning reklaamib ennast heasüdamliku, helde ja toredana, kuid kõik pole kaugeltki nii nagu paistab.

Teel Kapitooliumi kohtume rongis Haymitchiga, keda kehastab Woody Harrelson. Haymitch on alkohoolik, kuid sellel on ka põhjus. Haymitch on Katnissi ja Peeta mentor, tema õpetab neile, kuidas areenil ellu jääda. Ma olin väga üllatunud kui sain teada, et Woody Harrelson valiti Haymitchi kehastama,  aga ta  on väga hea ning Haymitchi on filmis näidatud rohkem kui peaks, kuna film ei keskendu ainult Katnissile, nagu raamat, siis on võimalik õppida tegelasi paremini tundma.

Aeg-ajalt oleksin ma peaaegu hakanud naerma selliste kohtade peale, mis tegelikult polnud üldse naljakad, näiteks siis kui esimest korda ilmus ekraanile Toby Jones'i poolt mängitud Claudius Templesmith. Ma pole ammu nii tobedat parukat näinud, aga vaatamata sellele, et Kapitooliumi inimeste soengud ja riided näevad naljakad välja, sobivad nad tegelastega kokku ja on väga kenasti kujundatud.

Lenny Kravitz oli väga huvitav valik, kui mõelda näitlejate peale, kuid ta on üpris sümpaatne. Olgu, ma üritan nüüd mitte siia vahele enam näitlejatest rääkida ja ütlen et Liam Hemsworth sobib Gale'i rolli, vaatamata sellele, et teda ei näita kuigi palju.

Asjad lähevad tõsiseks, kui võistlejad jõuavad areenile. Enne algust seisavad kõik 24 võistlejat metallplaatidel ja nende ees on suur küllusesarv, mis on täis toitu, relvi ja kõike muud vajalikku, enamik, kes üritavad selleni jõuda, saavad surma.

Mängude alguses on peaaegu kogu heli välja võetud ja on tribuudid tapavad üksteist kõhklemata. Ei ole näidatud palju verd, kuid see ei muuda midagi, seda kinos vaadates tekib sama tunne, mis raamatut lugedes.

Areeni on väga hästi kujutatud ja see vastab sellele, millisena mina seda raamatus ette kujutasin.

Väga head on stseenid, mida raamatus tegelikult polnud, kus näeme mängumeistreid eesotsas Seneca Crane'iga mänge kontrollimas: saatmas erinevaid ohte mängijatele vastu jne.

Vaatamata kõigele heale on filmis ka üks väga segav aspekt ja see on Shaky Cam. Seda on liiga palju kasutatud ja see jätab filmist küllaltki algelise mulje. Shaky cam’i efekt on väga häiriv. Võtame näiteks mõne action-stseeni: kaks inimest veerevad maas ja ma ei saa õigesti aru, kes on kes, sest mul pole kindlat fookust. Ma tõsiselt loodan, et järgmistes osades kasutatakse seda tehnikat vähem.

Eriefektid on tasemel, kuid minu arvates on siin kasutatud CGI-d minimaalselt. Mulle tundub et enamus sellest filmist on ehtne.

Muusikat on kasutatud väga hästi ja aeg-ajalt on meloodia nii õigesti paigutatud, et see toob pisara silma.

Mida ma kokkuvõttes oskan öelda? Näljamängud on perfektselt ekraanile toodud. Ilusate eriefektide, võimsa muusika ja superheade näitlejatega. Kui oleks vähem kasutatud Shaky cam’i, oleks see saanud maksimumhinde, kuid vaatamata sellele on see ikkagi üks parimaid raamatu järgi tehtud filme, mida ma näinud olen.

                                                                               4,5/5

Read More

Järeltulijad

Oscari-võitja Alexander Payne (,,Külili”) jutustab Hawaiil aset leidva, vahetevahel humoorika, teinekord traagilise loo mehest nimega Matt King (George Clooney). Matt on töösse uppunud ükskõikne abikaasa ja kahe tütre isa, kes on sunnitud oma elu põhjalikult ümber hindama pärast seda, kui tema naine paadiõnnetuse tagajärjel raskelt vigastatuna haiglasse satub. Lisaks sellele peab ta otsustama tema perekonnale pärandatud hiiglasliku maatüki saatuse.

Järeltulijad on väga kurb film. Samas on see ka omamoodi: kõige kurva keskel on väga koomilisi ja naljakaid hetki. Viimast paari filmi vaadates olen avastanud, et mulle meeldivad filmid, mille keskmes on tegelased, kellest ma hoolin. Siin on see tõesti nii. Ma ütlen seda kõigile, kes on sellest filmist huvitatud. See pole muinasjutt. Järeltulijad on väga reaalne film.

Kuna mulle üldiselt draamad ei meeldi, olin selle filmi suhtes pisut skeptiline ja ma pean ütlema, et olin kokkuvõttes väga üllatunud.

George Clooney on nagu alati suurepärane, kuid lisaks temale on kõrvalosatäitjad väga head. Kõik näitlejad mängivad oma rollid suurepäraselt välja. Minu jaoks oli eriline tunda samu emotsioone, mida tegelased tundsid.

Lisaks sellele on filmis väga ilusad võtteplatsid. Hawaii maastik ja loodus on tohutult ilusad. Taustaks on Hawaii muusika, mis sobib kõige muuga perfektselt kokku.

Järeltulijad on ilus, kurb ning koomiline draama, mis  näitab meile, et rasketel aegadel saame toetuda ainult perekonnale ning sellised sündmused nagu filmis viivad lahkuläinud perekonna jälle kokku.

                                                                            4/5

                                                                                   

Read More

John Carter

Number, millele mõelda - 250 miljonit dollarit! Jah, Disney kulutas sellise summa filmile nimega John Carter. Kas see oli seda ka väärt? Minu vastus on, JAH, see oli seda väärt.

Film räägib Ameerika kodusõjas ennast kaotanud mehest, kes satub Marsile, mis on planeedi asukate poolt tuntud kui Barsoom. John Carteri rollis astub üles Taylor Kitsch.

John Carter nimeline raamat ilmus esmakordselt umbkaudu 100 aastat tagasi. Selle kirjutas Edgar Rice Burroughs. Ühesõnaga, kõik filmid alates ,,Star Warsist” ja lõpetades ,,Avatariga” põhinevad tegelikult John Carteril.

Lugu iseenesest on väga põnev, kuid oleks võinud olla veel põnevam. Peab tunnistama, et oma toolist ma kinni ei hoidnud ja tegelastele kaasa ei elanud.

Mis mind tõsiselt häirib, on see, et filmis on palju tegelasi ning erinevad grupid.  Tegevuste põhjused jäid mulle arusaamatuks. Näiteks Mark Strong mängib kedagi, kes oleks nagu Jumala pool saadetud, kuid samas ei saa kunagi päriselt aru, kas siis lõpuks on mingi jumalus olemas või mitte. Mingi 9 kiirt või 9. kiir? Seda pole õigesti lahti seletatud.

Kui ma pärast filmi vaatamist järele mõtlesin, sain ma aru, et suurim probleem on tegelastes. Raske on tegelastest hoolida, kui sa neist midagi ei tea. Ja neil peaaegu et puudub taust. Ainsad tegelased, kellest ma hoolisin, olid John Carter ja Thars Tarkas. Johnil on tausta ja Thars Tarkasist on vähemalt midagigi räägitud. Juba ainuüksi see, et tal on laps, muudab kõike. Lynn Collinsi poolt mängitud Dejah Thoris võib ju olla ilus printsess, kuid minu jaoks oli ta lihtsalt väga tüütu tegelaskuju.

Aitab vingumisest! Vaatame asja helgemat poolt ja teeme selgeks miks see film hea on! Olgu, ma ütlesin, et lugu pole just parim ja oleks võinud olla palju meeldejäävam, kuid see ei tähenda, et lugu oleks olnud halb. EI. Lugu on hea, välja arvatud esimesed 10 minutit, mis kohati venisid. Kui ta Marsile jõuab lähevad asjad küllalt huvitavaks.

Hea on vahelduseks näha teistsugust maastikku, väike vaheldus avakosmosest (,,Star Wars”) ja liiga rohelistest aladest (,,Avatar”).

Taylor Kitsch mängib peategelase küllaltki võimasalt välja. Ta on väga lahe ja mulle meeldiks teda veel selles rollis näha.

Eriefektid on väga võimsad, ,,Avatariga” samal tasemel, kui mitte sellest üle. Kuid peab tõdema, et ,,Avatariga” samal tasemel ei ole 3D. See formaat ei anna mitte midagi juurde. Kui teil on valida 3D ja tavalise versiooni vahel, siis valige tavaline. Vahet pole, vähemalt ei pea te kandma prille ja saate heledama tooniga pildi.

Üks võimsamid lõike filmis on võitlus Valgete Ahvidega ja ka stseen, kus Carter võitleb üksi terve roheliste pärismaalaste armee vastu. Kuid kõige ilusam on stseen, kui peategelane läheb koos Dejah Thorisega koos mingisse koopa moodi kohta. Minu arvates kõige võimsam steen kogu filmis.

Ma olin valmis andma John Carterile madalamat hinnangut, kuid umbes 20 minutit enne lõppu midagi muutus: enam-vähem kõik leidis lahenduse ja ma jäin filmiga rahule.

Kui tulla tagasi võrdluste juurde ja panna ,,John Carter” kõrvuti ,,Avatariga”, siis ma valiksin esimese. ,,John Carter” on lühem kui ,,Avatar”, lugu on isegi huvitavam ja SEE EI VENI! Vahe on selles, et ma oleksin nõus John Carterit uuesti vaatama, samas kui Avatari ei taha ma ilmselt järgmised 6 kuud vaadata.

Andrew Stanton tõestab John Carteriga, et ta on suuteline ka tõelist filmi tegema (siiani on tema töödeks olnud ainult animafilmid) ning toob meieni ilusa teose, millel on küll rohkelt vigu, kuid hea lugu, võimsad eriefektid ja hea näitlejatöö.

Ma loodan, et ,,John Carter” teeb kinodes kassat ja oleks tore, kui me saaksime teine kordki Barsoomi külastada. Mina annan filmile hinde, mille ta väga napilt välja teenis.

                                                                        
                                                                        4/5

Read More