Päkapikud,
lohed, orkid, võlurid ja muidugi ka kääbikud. Tagasi Keskmaale!
Nagu me kõik teame, põhineb Kääbik J.R.R Tolkien’i kirjutatud lasteraamatul (mida ma, pean tunnistama, ei ole lugenud). Lugu on siis järgmine: Bilbo Baggins (ma keeldun teda Paunasteks kutsumast) elab mugavat elu oma mäealuses majas, kuni tema uksest sajavad sisse päkapikud ja Gandalf, kes kutsuvad teda kaasa seiklusele, milleks on päkapikkude kodumaa tagasivallutamine draakon Smaugi käest.
Siin tulebki sisse suurim erinevus ,,Sõrmuste Isanda” ja ,,Kääbiku” lugude vahel. Kääbik on lasteraamat ning samuti on selle põhjal tehtud filmi oluliselt kergem vaadata kui Sõrmuste Isanda filme.
Ühesõnaga, Kääbiku film jõuab meieni 9 aastat pärast ,,Sõrmuste Isanda” lõppu. Miks neil siis nii kaua aega läks? Kõik inimesed ei ole sellised filmifanaaatikud nagu mina ja ilmselt ei viitsi jälgida ka filmimaailmas toimuvat, seega ma võtan asja lühidalt kokku. Algul pidi need filmid lavastama Guillermo del Toro, aga nad ei saanud ega saanud seda asja käima ning lõpuks astus del Toro projektist välja ning (jumal tänatud, mitte et ma arvaksin, et del Toro oleks teinud halba tööd, aga...) asemele pandi Peter Jackson, kes on minu arvates parim võimalik variant, sest Jackson tunneb seda maailma väga hästi ja ta oskab materjaliga ka ümber käia.
Üks ,,Ootamatu teekonna” võludest on see, et siin on väga palju päkapikke. Varasemates filmides oli meil ainult Gimli, aga siin on meil päkapikke lausa 13 tükki. Nad toovad filmi juurde väga palju nalja ja särtsu, mis on ausalt öeldes väga teretulnud. Peab tõdema, et päkapikke on filmis tõesti palju ja seetõttu ei jõuta neile kõgile tausta anda, aga sellegipoolest on nad väga toredad tegelased. Ainuke päkapikk, kellel on tugev taust, on Thorin Oakenshield. Tema tegelane on väga hästi lahti seletatud ja mulle ta väga meeldis. Ta on väga stiilne ja eepiline.
Bilbo rollis särab või õigemini helendab nagu Sting, kui orkid on lähedal, britt Martin Freeman, kes on minu arvates ainuõige valik Bilbot mängima. Ta annab väga hästi edasi Bilbo konservatiivsust ja mugavuse vajadust. Kui me Bilboga kohtume on ta nagu iga teine käänik: ta tahab lihtsalt oma elu mugavalt edasi elada ja piipu popsutada. Muidugi teeb Bilbo läbi meeletu arengu ja peab ütlema, et ma nautisin seda tema tegelaskuju. Ootan huviga järgmisi filme, et saaks Bilbot uuesti näha. Samuti on tagasi ka Gollum. Nad väitsid, et ta pidavat noorem välja nägema, aga mina ei näe küll mingit vahet. Siiski, Andy Serkis on uskumatu näitleja ja ta mängib taaskord Gollumi niivõrd hästi välja, et sa saad tõesti aru, miks Bilbo ei tapnud Gollumit ära, kui tal selleks võimalus oli.
Kõige lahedam on see, et Gandalfi rollis on taaskord Ian Mckellen. Seekord on ta muidugi hall Gandalf, aga minu arvates pole vahet, kas ta on valge või hall, ta on ikka sama vinge. Ian Mckellen on minu nägemuse kohaselt tõesti ainus näitleja, kes Gandalfit mängima sobib.
Nüüd me jõuame selle kohani, kus ma hakkan loost endaast rääkima. Mulle väga meeldis! Nad on küll selle loo meeletult pikaks venitanud, aga sellegipoolest on seda huvitav vaadata. Nagu näha, käis inimestele selle filmi juures närvidele meeletult pikk sissejuhatus, kuid mina seda pahaks ei pane. Minu arust on väga huvitav vaadata seda, mis juhtus päkapikkudega, ja me saame veeta kenasti aega ka Maakonnas, mida on kena jälle külastada. Filmi üldine lugu on siis ühesõnaga väga huvitav ja paeluv, ainus probleem on see, et... ME PEAME TERVE AASTA OOTAMA, ET UUT OSA NÄHA. Ning sealt edasi veel 7 kuud, et näha kolmandat osa.
Nonii, nonii! Räägime siis kõrgemast kaadrisagedusest. Ma tahtsin justnimelt seda 48 FPS’ga filmitud varianti näha ja seda ma näha ka sain. Kõigil on selle tehnikaga filmitud variandi suhtes oma arvamus. Minu oma? Ma armastan seda varianti! See muutis filmi palju realistlikumaks, kuid samas on seda veider vaadata. See on umbes selline: võtate tavalise DVD, panete selle mängima ja hakkate kerima kõige aeglasema kerimiskiiruse peal. 48 FPS’i on nagu niimodi edasi kerimine. Algul tundub see tõesti väga imelik ja võõras, aga kui sellega ära harjud, mõistad, et see annab filmile väga palju juurde. Esiteks, pilt on väga puhas, nagu kinos Bluray plaadi vaatamine, kõikjal on väga palju detaili ja pilt on superterav. Teiseks, 3D-versiooni on lihtsam vaadata, silmad ei väsi väga hullult ära ning erinevalt tavalistest 3D filmidest on väga hästi säilitatud filmi värvitoonid, natuke pimedamaks muudavad prillid pildi ikkagi, aga üldiselt on värvid väga hästi säilitatud. ,,Kui aken teise maailma.” - niimoodi kirjeldati ,,Kääbiku” kõrgema kaadrisagedusega 3D-versiooni. Need sõnad võtavad väga hästi selle kokku.
Kui eraldi rääkida 3D-st, siis kuulub ,,Kääbik: ootamatu teekond” nende paremate 3D filmide liigasse. Õnneks on kõik kolm ,,Kääbiku” filmi 3D formaadis ka filmitud, mis tähendab, et meile pakutakse ilusaid, puhtaid ja sügavaid stereoskoopilisi efekte, mitte mingeid kiirelt ja lohakalt peale visatud mudaseid kaadreid. Arvestades seda, et ma käisin täna vaatamas järjest, kahekümne minutilise vahega, kahte 3D filmi, olin ma üsna kindel, et ma saan kaasa ka massiivse peavalu, aga ennäe, pea ei hakanudki valutama.
Muusika on väga hea ja sarnaneb mõnes kohas sellele muusikale, mida kasutati ,,Sõrmuste Isanda” filmides, mis ei ole tegelikult üldse paha, see aitab paremini selle maailmaga uuesti kohaneda.
Nagu te siit välja loete, meeldib mulle ,,Kääbik” väga, aga üks väike probleem mul siiski on. Selle probleemi nimeks on Radagast Pruun. Youtube’is tehti teda hullult maha, teate ta ei olegi nii halb, aga kuidagi ei sobi siia filmi. Ta jätab liialt tobeda mulje, mis ei klapi ülejäänud filmiga. Come on! Vend kõnnib ringi linnusitt peas ja sõidab saaniga, mida juhivad jänesed. Rohkem ma teda ei kirjelda, saate aru küll, kuhu poole ma sihin. Siiski, ma ei laste tal oma filmielamust ära rikkuda.
Ma ütlen kokkuvõtteks, et ,,Kääbik: ootamatu teekond” on täpselt sama hea, kui ükskõik milline ,,Sõrmuste Isanda” film. Arvaku mida tahes, mina nautisin absoluutselt iga sekundit sellest filmist.
5/5
0 comments:
Post a Comment