Thursday, February 14, 2013

Anna Karenina


Aaron Johnsonil on ilusad silmad!



,,Anna Karenina” on Lev Tolstoi romaani ainetel vändatud film, mille tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Venemaal.  Loo keskmes on Anna Karenina, noor naine, kes on abielus, kuid kes rikub ühiskonna poolt seatud reegeleid, alustades afääri ning muutes seeläbi oma elu tundmatuseni.

Mina tegelikult ei vaata selliseid filme, kohe üldse ei vaata, aga ma pean tunnistama, et see on üks neid väheseid linateoseid, mis on visuaalselt võimas, kuid mille sisu on visuaalse poolega võrdväärne.

Sisu on tõesti huvitav, kordades intrigeerivam kui ma algul arvasin. Esimesed paar minutit, mis tutvustavad tegelasi on välja mängitud natuke keeruliselt, aga sealt edasi lähevad asjad ainult paremaks. Loo suurimateks plussideks on see, kuidas seda lahti mängitakse ja see, et siin on huvitavad karakterid. Sisu suhtes on huvitav vaadata, kuidas kujutatakse Vene kõrgklassi. Kuidas üks väike nüanss muudab absoluutselt kõike. Film ei lähe kunagi liialt melodramaatiliseks, vaid on algusest lõpuni täiesti tõsiseltvõetav.

Veel paari päeva eest olin ma Keira Knightly suhtes üliskeptiline, aga ausalt öeldes pole tal väga viga. Vähemalt on ta oma rollis usutav. Samuti ka Aaron Johnson, kes näeb blondina väga stiilne välja. Uskumatu, et seda ütlen, aga minu arvates nad tegelikult sobisid hästi kokku. Nende armastus oli siiralt välja mängitud ja neil oli omavaheline  keemia.

Aga minu jaoks pole Anna tegelane, kellele ma saaksin kaasa elada. Parim tegelane filmis on Anna abikaasa, keda kehastab Jude Law. Tema oli tegelastest see, kellest ma kõige rohkem hoolisin. Ta ei olnud üldse halb inimene ja ta armastas oma naist väga, aga viimane kahjuks ei osanud seda hinnata.

Kui sisu ja tegelased olid tipp topp, siis filmi kunstiline pool võtab kohati hingetuks. Lugu rullub lahti nii, nagu oleks see teatrietendus laval, kus tegelased liiguvad näiteks korruselt korrusele ning koht, kus nad parasjagu seisavad, muutub. Esimestel minutitel on see segadust tekitav, aga kui sellega ära harjud, siis oskad sa seda hinnata. Visuaalid ise, mille hulka kuuluvad näiteks jäätunud auruvedur ning palju muid väikeseid detaile, on kõik imeilusad.

Kaameratöö on samuti imetlusväärne. Siin filmis on väga palju erinevaid keskkondi, talvest kuni kevadeni ja lumest roheliste aasadeni ning kohati on osad stseenid täidetud pehmete, kollakate toonidega.
Muusika on hea, aga mulle meeldinuks veel rohkem, kui  oleks kasutatud vene stiilis muusikat, mida on siin ülivähe.
 
,,Anna Karenina” on hea linateos. Imestan ise ka, et seda ütlen, lähtuvalt oma eelarvamustest!
                                                                         4/5

Tuesday, February 12, 2013

00:30



Mida?


Zero Dark Thirty Poster
,,00:30” on Kathryn Bigelow poolt lavastatud film, mis räägib ameeriklaste kümnendipikkusest jahist Osama Bin Laden’ile, alates 11. septembri terrorirünnakutest kuni 2011. a maini, mil ta viimaks tabati.

Väidetavalt hakati seda filmi tegema enne, kui Bin Laden üldse tabati ning siis, filmi tegemise ajal, saadi ta kätte ning filmi lõpp tuli ära muuta.

Olgu. Filmi sisu on küll intrigeeriv, eriti seetõttu, et tegemist on väga faktidele toetuva filmiga. Ma usun, et asjad, millest siin räägitakse, juhtusid päriselt umbes samamoodi, aga kõik see on mängitud välja nii igavalt kui võimalik. Kõik kõnelevad sellest, kui võimsad ja pingelised on filmi viimased 30 minutit. Miks ei räägita sellest, et esimesed kaks tundi on täidetud lihtsalt jutuga? Filmis kaetakse 10 aastat kestnud jaht vähem kui kolme tunniga, mis tähendab palju ühest stseenist teise hüppamist. Sisu kohalt ei ole siin tegelikult mitte midagi erilist. See on nagu hästi kokku pandud dokumentaalfilm. Go figure!

Peategelaseks on Jessica Chastain’i poolt kehastatud Maya, CIA agent, kelle ainsaks eesmärgiks on Bin Ladeni kättesaamine. Siin tuleb sisse filmi suurim probleem ehk see, et ,,00:30” EI SISALDA MITTE ÜHTEGI TÕELIST TEGELAST.

Mayat ei võeta kunagi kui tegelast. Tal ei ole mitte mingit tausta. Sa ei tea, kust ta tuleb või kes ta üldse õigesti on. Lühidalt öeldes on talle täiesti võimatu kaasa elada. Ta pole ainus! Filmist jookseb läbi väga palju tuttavaid nägusid, aga nad tõesti lihtsalt lippavadki läbi. Nad kõik on seal mitmetel erinevatel põhjustel, aga neis pole mitte kübekestki karakterit.

Nagu ma juba mainisin, pidi see film lisaks kõigele muule veel ka põnev olema. Mitte minu jaoks. Kui teie arust on kahe ja poole tunni jagu lobisemist huvitav, siis palju õnne! Ma tõesti kadestan teid. Mitte ükski asi terves filmis ei ole üllatav. Kui midagi põnevat üritatakse teha, siis on võimalik seda juba miili kauguselt ette näha. Sa tead, et mingil hetkel võetakse ka Maya sihikule, sa tead millega see film kokkuvõtes lõppeb. Just sellest lõpust ma tegelikult tahangi rääkida.

Raudselt kõige huvitavam osa sellest filmist algab siis, kui sõdurid ründavad maja, kus Bin Laden ennast peidab. Jah, seda on küll põnev jälgida, aga see pole kaugeltki nii pingeline, kui mõned inimesed rääkisid. Selle viimase osa suurimaks probleemiks on see, kuidas see on filmitud. Kas ma peaksin millesti aru saama, kui ekraan on praktiliselt süsimust ja mitte midagi ei paista välja? Seda on tohutult raske jälgida.

Jessica Chastain ei ole halb näitleja ning ma ei taha kedagi solvata, aga ,,00:30” ei vääri mitte ühtegi Oscarit.

,,00:30” on emotsioonitu, ilma mõtestatud tegelasteta, rohkem kui kahe tunni pikkune, igav lobafestival. Ma parema meelega vaatan mõnda asjalikku dokumentaali, mis räägib samast teemast.
                                                                                 2/5

Saturday, February 9, 2013

Vabastatud Django

Tarantino läheb uuele tasemele! Selles filmis näidatakse Jamie Foxx’i .....  ülaltvaates.

Quentin Tarantino uusim film ,,Vabastatud Django” on lugu orjast nimega Django, kes kohtub sakslasest pearahaküti Dr, King Schultz’iga, kes teeb temast vaba mehe ning koos lähevad nad otsima Django naist, et ka tema vabastada.

Siinkohal on tegu suurepärase filmiga. Sul peab olema annet, et kirjutada midagi sellist nagu ,,Django Unchained”.

,,Django” on film, mida ma olen pikka aega otsinud. Film, mis ühendaks action’i, huumori ja korraliku story koos väljaarendatud tegelastega.

Tarantino enda poolt kirjutatud stsenaarium on väga omapärane. Tegemist on humoorika, kuid samas meeletult vägivaldse ja tõsise looga, mis tuletab meile meelde, et mustanahaliste inimeste elu Ameerikas oli kunagi väga karm. Kõige muu kõrval on ,,Django” kohati ka nagu n-ö "buddy movie" tänu Jamie Foxx’i ja Christoph Waltz’i keemiale, millest räägin hetke pärast. Kuna tegemist on looga, mis on peaaegu täiesti originaalne, siis ei tea kunagi, mis võib järgmiseks juhtuda ning see on ,,Django” juures parim element.

Jamie Foxx ja Christoph Waltz moodustavad ekraaniduo, mille sarnast mina varem näinud pole. Kohe, kui Waltz esimest korda ekraanile ilmus, tekkis minu näole naeratus, mis püsis seal vähemalt tunni. Waltz on stiilne ja humoorikas, kuid koos Foxx’iga, tekib paar, mille kohta võib tõesti öelda epic. Muidugi on nad mõelmad ka eraldi suurepärased, aga nende keemiast tekib midagi erilist.

Väga tähtsates rollides on ka Leonardo DiCaprio, kes kehastab orjavõitlusega tegelevat “ärimeest” ning istanduse Candyland omanikku Calvin Candie’t ning Samuel L. Jackson, kes mängib orja, kelle kätte on antud liiga palju võimu. DiCaprio tegelane on tõeline madu. Ta näeb hea välja ja räägib magusat juttu, aga pealispinna all on peidus tõeline tõbras. Mustanahaline ori ja võim ei käi hästi kokku ja seda tõestab Jackson’i tegelane, kes on isegi hullem kurikael, kui DiCaprio mängitud Calvin Candie.    

Esimene pool filmist on tõesti suurepärane. Väga lõbus ja põnev, aga siis, kui film on jooksnud natuke üle tunni, hakkavad asjad allamäge minema. Teine pool filmist, kus peategelased lähevad päästma Django naist, on üle mõistuse pikaks venitatud ning tõtt-öelda ajasid osad sisuelemendid mind segadusse. Mul ei ole kunagi pikkade filmide vastu midagi, aga see konkreetne oleks võinud olla umbes 20 minutit lühem.

Öeldi küll, et see film pidi olema verine, aga et ta niivõrd verine on, seda poleks ma ette kujutanud. Suurte tulistamiste ajal lendab verd nii, et vähe pole. Naljakas oli vaadata, pärast filmi suurimat tulevahetust, kui tegelased majas ringi kõndisid, pööramata tähelepanu seintele, mis olid tõesti verest punaseks värvunud.

Tarntino muusikavalik on väga omapärane. Ühel hetkel, kui orje transporditakse, käib taustaks üsna lõbus lugu. Teinekord on action-stseeni pandud taustaks mängima hoopis räpplugu.

Oi, kui palju kasutatakse filmis N-sõna, aga ma arvan, et Tarantino tegi seda meelega, et näidata kuidas kunagi mustanahalisi inimesi koheldi. Kas on ikka viisakas seda sõna reaalses elus kasutada?

,,Vabastataud Django” on väga lõbus, verine, kuigi pisut liiga pikk linateos, mis minu arvates oleks ära teeninud Parima Originaalstsenaariumi Oscari.

                                                                           4/5