Aaron
Johnsonil on ilusad silmad!
,,Anna Karenina” on Lev Tolstoi
romaani ainetel vändatud film, mille tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel
Venemaal. Loo keskmes on Anna Karenina, noor naine, kes on abielus, kuid
kes rikub ühiskonna poolt seatud reegeleid, alustades afääri ning muutes
seeläbi oma elu tundmatuseni.
Mina tegelikult ei vaata selliseid filme, kohe üldse ei vaata, aga ma pean tunnistama, et see on üks neid väheseid linateoseid, mis on visuaalselt võimas, kuid mille sisu on visuaalse poolega võrdväärne.
Sisu on tõesti huvitav, kordades intrigeerivam kui ma algul arvasin. Esimesed paar minutit, mis tutvustavad tegelasi on välja mängitud natuke keeruliselt, aga sealt edasi lähevad asjad ainult paremaks. Loo suurimateks plussideks on see, kuidas seda lahti mängitakse ja see, et siin on huvitavad karakterid. Sisu suhtes on huvitav vaadata, kuidas kujutatakse Vene kõrgklassi. Kuidas üks väike nüanss muudab absoluutselt kõike. Film ei lähe kunagi liialt melodramaatiliseks, vaid on algusest lõpuni täiesti tõsiseltvõetav.
Veel paari päeva eest olin ma Keira Knightly suhtes üliskeptiline, aga ausalt öeldes pole tal väga viga. Vähemalt on ta oma rollis usutav. Samuti ka Aaron Johnson, kes näeb blondina väga stiilne välja. Uskumatu, et seda ütlen, aga minu arvates nad tegelikult sobisid hästi kokku. Nende armastus oli siiralt välja mängitud ja neil oli omavaheline keemia.
Aga minu jaoks pole Anna tegelane, kellele ma saaksin kaasa elada. Parim tegelane filmis on Anna abikaasa, keda kehastab Jude Law. Tema oli tegelastest see, kellest ma kõige rohkem hoolisin. Ta ei olnud üldse halb inimene ja ta armastas oma naist väga, aga viimane kahjuks ei osanud seda hinnata.
Kui sisu ja tegelased olid tipp topp, siis filmi kunstiline pool võtab kohati hingetuks. Lugu rullub lahti nii, nagu oleks see teatrietendus laval, kus tegelased liiguvad näiteks korruselt korrusele ning koht, kus nad parasjagu seisavad, muutub. Esimestel minutitel on see segadust tekitav, aga kui sellega ära harjud, siis oskad sa seda hinnata. Visuaalid ise, mille hulka kuuluvad näiteks jäätunud auruvedur ning palju muid väikeseid detaile, on kõik imeilusad.
Kaameratöö on samuti imetlusväärne. Siin filmis on väga palju erinevaid keskkondi, talvest kuni kevadeni ja lumest roheliste aasadeni ning kohati on osad stseenid täidetud pehmete, kollakate toonidega.
Mina tegelikult ei vaata selliseid filme, kohe üldse ei vaata, aga ma pean tunnistama, et see on üks neid väheseid linateoseid, mis on visuaalselt võimas, kuid mille sisu on visuaalse poolega võrdväärne.
Sisu on tõesti huvitav, kordades intrigeerivam kui ma algul arvasin. Esimesed paar minutit, mis tutvustavad tegelasi on välja mängitud natuke keeruliselt, aga sealt edasi lähevad asjad ainult paremaks. Loo suurimateks plussideks on see, kuidas seda lahti mängitakse ja see, et siin on huvitavad karakterid. Sisu suhtes on huvitav vaadata, kuidas kujutatakse Vene kõrgklassi. Kuidas üks väike nüanss muudab absoluutselt kõike. Film ei lähe kunagi liialt melodramaatiliseks, vaid on algusest lõpuni täiesti tõsiseltvõetav.
Veel paari päeva eest olin ma Keira Knightly suhtes üliskeptiline, aga ausalt öeldes pole tal väga viga. Vähemalt on ta oma rollis usutav. Samuti ka Aaron Johnson, kes näeb blondina väga stiilne välja. Uskumatu, et seda ütlen, aga minu arvates nad tegelikult sobisid hästi kokku. Nende armastus oli siiralt välja mängitud ja neil oli omavaheline keemia.
Aga minu jaoks pole Anna tegelane, kellele ma saaksin kaasa elada. Parim tegelane filmis on Anna abikaasa, keda kehastab Jude Law. Tema oli tegelastest see, kellest ma kõige rohkem hoolisin. Ta ei olnud üldse halb inimene ja ta armastas oma naist väga, aga viimane kahjuks ei osanud seda hinnata.
Kui sisu ja tegelased olid tipp topp, siis filmi kunstiline pool võtab kohati hingetuks. Lugu rullub lahti nii, nagu oleks see teatrietendus laval, kus tegelased liiguvad näiteks korruselt korrusele ning koht, kus nad parasjagu seisavad, muutub. Esimestel minutitel on see segadust tekitav, aga kui sellega ära harjud, siis oskad sa seda hinnata. Visuaalid ise, mille hulka kuuluvad näiteks jäätunud auruvedur ning palju muid väikeseid detaile, on kõik imeilusad.
Kaameratöö on samuti imetlusväärne. Siin filmis on väga palju erinevaid keskkondi, talvest kuni kevadeni ja lumest roheliste aasadeni ning kohati on osad stseenid täidetud pehmete, kollakate toonidega.
Muusika on hea, aga mulle
meeldinuks veel rohkem, kui oleks kasutatud vene stiilis muusikat, mida
on siin ülivähe.
,,Anna Karenina” on hea linateos. Imestan ise ka, et seda ütlen, lähtuvalt oma
eelarvamustest!
4/5
0 comments:
Post a Comment