Monday, December 30, 2013

Walter Mitty salajane elu

Sisu: Walter Mitty on unistaja, kellele meeldib põgeneda oma igapäevaelust värvikasse fantaasiamaailma. Walter töötab "Life" ajakirja toimetuses, negatiivide osakonnas. Kui ajakirja füüsilise formaadi väljastamist tahetakse lõpetada ning anda välja viimane number, peab Walter võtma ette teekonna päris maailmas, et leida üles puuduv negatiiv.
"Walter Mitty salajane elu" oli minu jaoks üks aasta enim oodatud film. Vaja oli näha ainult ühte trailerit ja ma teadsin kohe, et tegu on  linateosega, mis mind kindlasti paelub.
Nüüd kus film nähtud on, peab tõdema, et ootamine tasus end ära.
Tegu on täpselt sellise looga nagu arvata oli.
Natuke kurvameelne, aga humoorikas, soe ja armas film, mida on lihtne ja äärmiselt mõnus vaadata

Millegi poolest meenutab see linatoes mulle eelmise aasta "Pii elu." Võibolla seetõttu, et mõlemad filmid peidavad endas teatud sõnumeid ning käsitlevad hingelisi teemasid.
Sest ka Walter Mitty lugu on põhimõtteliselt lugu hingelisest ja füüsilisest teekonnast, mis viib eneseavastuseni.

Ben Stiller on suurepärane, kuid siin mängib ta tegelast kes on tema tavapärastest karakteritest nii erinev kui üldse olla saab.
Walter on vaikne, silmapaistmatu unistaja, kes ei ole elus kuigi palju märkimisväärset saavutanud.
Tema kujutlustes aga peitub värvikas maailm, mille sees ta on vapper seikleja või mees kes päästab põlevast majast koeri. jne.
Walter teeb lühikese aja jooksul läbi ka tohutu arengu ning filmi lõpuks ei ole kuigi palju alles jäänud vaiksest unistajast, kes teistele märkamatuks jääb.
Walter on väga meeldiv ja sümpaatne tegelane, kellega on lihtne samastuda, sest kelles meist ei peituks unistaja.

Ben Stiller on ka varem lavastajatoolil istunud(Troopiline kõu- väga hea komöödia) aga see film on siiamaani tema parim lavastajatöö. "Walter Mitty salajane elu" sisaldab päris mitut fantaasiarikast lõiku, mille abil Stiller näitab, et tal  on väga hea visuaalne nägemus.

Visuaalset külge ei saagi nimetada muuks kui  väga köitvaks. Fantaasiaga seotud stseenid ei lähe kunagi liialt ulmelisteks ning visuaalne ilu peitub pigem looduslikes kohtades kui eriefektides.

Filmi soundtrack on igati suurepärane, aga muusika tipphetk saabub siis kui Kristen Wiig laulab kitarri saatel
David Bowie laulu "Space Oddity"

"Walter Mitty salajane elu" on küll kaunis, aga ka mõtlemapanev film. Ma võin olla üks vähestest, aga minu arvates on tegu ühe 2013. aasta parima linateosega.

                                                                             5/5

Thursday, December 26, 2013

Kääbik: Smaugi laastatud maa- Rohkem sisu ei teeks paha

Sisu:  Kääbik Bilbo, võlur Gandalf ja 13 päkapikku jätkavad oma teed, et vallutada tagasi päkapikkude kodumaa Erebor. Teekonnal peavad nad vastu astuma kõiksugu ohtudele, alates orkidest kuni hiidämblike ja metshaldjateni, kuid reisiseltskonna suurim katsumus ootab neid Üksildasel mäel, kuhu on end sisse seadnud draakon Smaug.

Ma mõistan, kust tuleb negatiivne kriitika esimese "Kääbiku" pihta, aga minu arvates oli tegu fantastilise filmiga. Esimeses osas oli kõik olemas: korralikud peategelased, lõbus action ning korralik lugu.

Mis minule isiklikult tolle filmi juures kõige enam meeldis oli see, et võeti aega ning ehitati lugu ja tegelased hästi üles. Päkapikkude taustalugu oli ühteaegu väga huvitav, aga tänu sellele oli võimalik neid ka paremini mõista, aru saada nende motiividest.
Samuti valitses sisu ja märuli vahel suurepärane tasakaal.

 Ma ei arva, et "Kääbik: Smaugi laastatud maa" on halb film, siiski on sellel siiski mõned vead.

Suurimaks probleemiks on kesine sisu. Kuna film keskendub põhiliselt päkapikkudele, oleks pidanud nende rännakut ära kasutama, et lugu edasi arendada. Selle asemel minnakse ühest kohast teise ja hakatakse madistama.
Ei taha, aga peab tunnistama, et film tundub venitatud ja kohati hakkas minul kui vaatajal lausa igav.

 Lugu sisaldab väga palju tegelasi, kellest mõned on meile juba vanad tuttavad,  teised aga täiesti uued näod. Neist ka pisut lähemalt.

Bilbo, Gandalf ja 13 päkapikku eesotsas Thorin Tammiskilbiga on tagasi.
Mida rohkem ma neid filme vaatan, seda enam ma veendun, et Martin Freeman oli Bilbo rolli jaoks ainuõige valik. Freeman suudab suurepäraselt välja mängida erinevad etapid Bilbo karakteri arengus.
"Ootamatu teekonna" alguses tundus Bilbo küllaltki üleolevana, siis leidis ta endas aga  julguse ja  tegelane kujunes päris talutavaks. Nüüd aga näidatakse  seda, et sõrmus, mille Bilbo leidis on teda juba mõjutama hakanud - üsna alguse poole on üks stseen, mis sellest hästi aimu annab.


Gandalf on endiselt väga muhe, aga tema sooloretk Dol Gulduri tundub mõttetu. Põhiliselt seetõttu, et seda näidatakse vähe. Oleks võidud võtta päkapikkude madistamist vähemaks ja anda Gandalfi retkele rohkem eetriaega.

Päkapikke on 13, aga neist keskendutakse vaid mõnele, teised jäävad vaid taustale. Põhiline päkapikk on Thorin Tammiskilp keda kehastab Richard Armitage. Näitleja on suurepärane aga tegelane on veider. Kohati ei saa aru kas ta on hea või paha. Ühel hetkel on ta äärmiselt üllas ja uhke, järgmisel aga peaaegu et kurjam.

Tuttavatest tegelastest on tagasi ka Legolas. Mul on niivõrd hea meel, et nad on Legolase tagasi toonud. Ta on minu lemmiktegelane "Sõrmuste isanda" triloogiast. Kuid selles filmis on tegu veidi teistsuguse Legolasega kui tolles sarjas. Siin on ta uhke, kohati ülbe ja talle ei meeldi päkapikud, aga ta on ikkagi väga lahe. See on Orlando Bloomi roll ja näha on, et näitleja naudib täiel rinnal taaskord Legolase kehastamist.
The Hobbit: The Desolation of Smaug Legolas
Haldjate hulgas on tegelane, keda ei ole üheski Tolkieni teoses, kes on täielikult nende filmide jaoks välja mõeldud ja see on naishaldjas Tauriel.
Taurieli ja ühe päkapiku vahel tekib romantiline liin, mis minu arvates tundub usutav ning õnnekombel mitte pealesunnitud. Kui kristalselt aus olla, siis on Taurieli karakteril rohkem teha ja suurem mõte kui enamikul kolmeteistkümnest päkapikust.


Sisu sisuks, aga linateose visuaalne pool on laitmatu. Olgu siis tegu Sünklaane metsa ja seal pesitsevate elukatega või haldjate-ja päkapikkude kuningriikidega -  kõik näeb suurepärane välja. Kuid visuaalse poole täheks on filmi nimitegelane draakon Smaug, keda mängib Motion Capture tehnoloogia abil ning annab oma hääle Benedict Cumberbatch(suurepärane nagu alati)!
Smaug on ehk kõige muljetavaldavam, täielikult arvuti abil loodud tegelane "Sõrmuste isanda" Gollumi kõrval. Ta on äärmiselt realistlik ja mina nt ei mõelnud temast üldse kui arvutiga loodud karakterist.

Arvustuse kirjutamise ajaks olen ma näinud seda filmi neli korda. Kolm korda tavalises 3D formaadis ja üks kord HFR(48 kaadrit sekundis) formaadis.
Nagu kuulda on, siis ei lähe kõrgem kaadrisagedus üldisele vaatajaskonnale väga peale, aga mulle isiklikult istub see formaat päris hästi. Pildi kaks korda kiiremini jooksmine ei häiri ja ühtlasi aitab see 3D-d paremini esile tuua. Lisaks on HFR varianti vaadates näha, et  pilt on palju puhtam kui tavaliselt. Peaaegu nagu vaataks kinos Blu-ray plaati.

Nagu juba mainitud on siin väga palju märulit. Mul ei ole actioni vastu midagi, aga 95% ulatuses sisaldab film ainult actionit. Osa märulist on muidugi päris nauditav, aga osa on ka üsna igav. Nt see lõik, kus Bilbo äratab Smaugi üles, oli liiga pikaks venitatud, nagu ka lõik kus päkapikud Järvelinna lähevad.

"Kääbik: Smaugi laastatud maa" võib liigitada rahuldavate  filmide alla. Ei oleks tegelikult olnud vaja "Kääbiku" lugu triloogiaks venitada. Kahest või isegi ühest filmist oleks piisanud. Filmi sisuline pool ei kujunenud nii nauditavaks, kui oleks võinud oodata.


                                                                      3.5/5