Lõhutud sajand, murtud südamed!
Selline on Hardi Volmeri elavate
piltide reklaamlause. Ega see film just roosiline ei ole, aga kui jutuks tuleb
20. sajandi Eesti, siis polnudki palju, mille üle rõõmustada.
,,Elavad Pildid” on kombinatsioon mitmete inimeste lugudest, läbi mitme põlvkonna. Neid inimesi ühendab üks koht ning selleks kohaks on korter Tallinna vanalinnas, kus enamus filmi tegevusest ka toimub. Lisaks inimeste lugudele näitab ,,Elavad pildid” ka kino arengut, alates varajastest tummfilmidest ja lõpetades tänapäeva moodsa kinoga.
Ma ei tea, kas ma olen üks vähestest, kes niimodi mõtleb, aga minu arvates on Eesti filmide tase praegusel ajal ligi nullilähedane, seega on ,,Elavad pildid” tõesti kuld.
Sellised filmid nagu ,,Elavad pildid” panevad mind uskuma, et Eestis osatakse teha ka korralikke filme.
See lihtsalt on hästi tehtud, puudutav ja sügava mõttega film. Kuna mulle lihtsalt meeldivad sellised kohati kurvad, ilusad ja pisut eepilised filmid, siis on ,,Elavad pildid” just minu tüüpi film.
Siin on päris mitu tegelast, kelle elu läbi 20. sajandi kuni tänapäevani jälgitakse, aga kaks tõeslist peategelast on algul Sandra Uusbergi, seejärel Anu Lambi ja lõpuks Ita Everi poolt kehastatud Helmi ning Julius, keda kehastavad Priit Võigemast, Tõnu Oja ning Aarne Üksküla.
Mitte ainult peategelased, vaid ka kõrvaltegelased on suurepäraselt välja kirjutatud. Kõgil karakteritel siin on mingi eesmärk ning kui mõned väiksemad tegelased ei ilmu filmis rohkem kui paariks minutiks, siis on sellel ka põhjus. Asi on selles, et elu kiskus nad mujale. Sõda tuli vahele ja nii edasi.
Helmi ja Julius on tegelased, kes on niivõrd elulised, et sa võid end nendega täielikult siduda. Neile on lihtne kaasa tunda. Kõik näitlejad, kes neid läbi erinevate aastakümnete kehastavad on samuti suurepärased.
Eesti ajalooga seotud filmides on kõik elemendid juba ammu tuttavad, seega on ka selle filmi sisu enamjaolt tuttav, aga just eriliseks muudab ,,Elavad pildid” see, et kõige muu kõrval näidatakse ka kino arengut. Mõnda inimest võib ju pisut häirida see, et ühel hetkel näidatakse meile värvilist pilti ja järgmisel hetkel on pilt jälle mustvalge, aga mina leidsin, et see oli suurepärane. Ning kui aus olla, siis paelus mind mustvalge osa isegi rohkem. Kui film muutus täielikult värviliseks oli minu esimene mõte: ,,Pagan võtaks!". Nad võiksid jälle mustvalgeks minna, sest see oli huvitavam."
Sellised filmid nagu ,,Elavad pildid” on lihtsalt niivõrd ilusad ja ajatud, et mul on selle filmi kirjeldamiseks kohati raske sõnugi leida.
Nii palju aega on möödas sellest, kui üks korralik Eesti film kinodes oli! Ärge magage maha võimalust näha seda fantastilist filmi!
Ma annan ilmselt liiga paljudele filmidele kõrgeid hindeid, aga praegu ma lihtsalt ei saa teistmoodi.
5/5 ,,Elavad Pildid” on kombinatsioon mitmete inimeste lugudest, läbi mitme põlvkonna. Neid inimesi ühendab üks koht ning selleks kohaks on korter Tallinna vanalinnas, kus enamus filmi tegevusest ka toimub. Lisaks inimeste lugudele näitab ,,Elavad pildid” ka kino arengut, alates varajastest tummfilmidest ja lõpetades tänapäeva moodsa kinoga.
Ma ei tea, kas ma olen üks vähestest, kes niimodi mõtleb, aga minu arvates on Eesti filmide tase praegusel ajal ligi nullilähedane, seega on ,,Elavad pildid” tõesti kuld.
Sellised filmid nagu ,,Elavad pildid” panevad mind uskuma, et Eestis osatakse teha ka korralikke filme.
See lihtsalt on hästi tehtud, puudutav ja sügava mõttega film. Kuna mulle lihtsalt meeldivad sellised kohati kurvad, ilusad ja pisut eepilised filmid, siis on ,,Elavad pildid” just minu tüüpi film.
Siin on päris mitu tegelast, kelle elu läbi 20. sajandi kuni tänapäevani jälgitakse, aga kaks tõeslist peategelast on algul Sandra Uusbergi, seejärel Anu Lambi ja lõpuks Ita Everi poolt kehastatud Helmi ning Julius, keda kehastavad Priit Võigemast, Tõnu Oja ning Aarne Üksküla.
Mitte ainult peategelased, vaid ka kõrvaltegelased on suurepäraselt välja kirjutatud. Kõgil karakteritel siin on mingi eesmärk ning kui mõned väiksemad tegelased ei ilmu filmis rohkem kui paariks minutiks, siis on sellel ka põhjus. Asi on selles, et elu kiskus nad mujale. Sõda tuli vahele ja nii edasi.
Helmi ja Julius on tegelased, kes on niivõrd elulised, et sa võid end nendega täielikult siduda. Neile on lihtne kaasa tunda. Kõik näitlejad, kes neid läbi erinevate aastakümnete kehastavad on samuti suurepärased.
Eesti ajalooga seotud filmides on kõik elemendid juba ammu tuttavad, seega on ka selle filmi sisu enamjaolt tuttav, aga just eriliseks muudab ,,Elavad pildid” see, et kõige muu kõrval näidatakse ka kino arengut. Mõnda inimest võib ju pisut häirida see, et ühel hetkel näidatakse meile värvilist pilti ja järgmisel hetkel on pilt jälle mustvalge, aga mina leidsin, et see oli suurepärane. Ning kui aus olla, siis paelus mind mustvalge osa isegi rohkem. Kui film muutus täielikult värviliseks oli minu esimene mõte: ,,Pagan võtaks!". Nad võiksid jälle mustvalgeks minna, sest see oli huvitavam."
Sellised filmid nagu ,,Elavad pildid” on lihtsalt niivõrd ilusad ja ajatud, et mul on selle filmi kirjeldamiseks kohati raske sõnugi leida.
Nii palju aega on möödas sellest, kui üks korralik Eesti film kinodes oli! Ärge magage maha võimalust näha seda fantastilist filmi!
Ma annan ilmselt liiga paljudele filmidele kõrgeid hindeid, aga praegu ma lihtsalt ei saa teistmoodi.
0 comments:
Post a Comment