Ma tean, mis te mõtlete!
Järjekorde ,,Videviku saaga” sugune p**a häda! Palun, tehke mulle teene ja ärge
kunagi, mitte kunagi, võrrelge seda filmi ,,Videvikuga”!
,,Soojad kehad” on lavastatud Jonathan Levine’i poolt, kelle eelmiste tööde hulgas on uskumatult hea ,,50/50”.
Sel korral on ta võtnud käsile
midagi sootuks muud.
,,Soojad kehad” on lugu, mille peategelaseks on zombie nimega R, kes elab mahajäetud lennujaamas ja sööb inimeste ajusid, et end n-ö pilve tõmmata kuni päevani, mil ta kohtab tüdrukut nimega Julie, peale mida hakkavad temaga juhtuma imelikud asjad.
,,Soojad kehad” on omapärane just seepärast, et loo peategelaseks on zombie ning kui aus olla, siis tundub film sellest nurgast vaadatuna palju huvitavam. Siin ei räägita õigesti kunagi sellest, miks kõik inimesed zombie’deks muutusid, kuid samas pole see ka tähtis. Filmis on põhiline see, et R tahab olla inimene. Ta tahab lähedust ja temas on säilinud mingil määral inimlikkust.
Filmi sisu, erinevalt mõnest teisest raamatu järgi tehtud noortefilmist, on tegelikult huvitav. Ei teki tahtmist filmi vaatamise ajal pead vastu seina peksta.
Nicholas Hoult teeb midagi, mida pole varem tehtud. Ta kehastab zombie’t ja ta suudab mängida oma rolli välja niimoodi, et ta läheb vaatajale korda. Ta suudab muuta zombie meeldivaks tegelaseks, kellele on võimalik kaasa tunda.
Filmi üks tugevaid külgi on romantika. Nicholas Hoult ja Teresa Palmer on mõlemad suurepärased noored näitlejad ja nad teevad ka siin head tööd. Tore oli vaadata filmi, mis sisaldab küll romantikat, aga mis ei suru sulle seda liialt peale. Siin on armastuslugu täpselt nii palju, et see on tõsiseltvõetav.
Onu Heinot tsiteerides: ,,Nalja peab ikka saama!”. Terve film, alates esimestest kaadritest, ongi tegelikult üks suur naljanumber. Põhiliselt tänu Nicholas Hoult’i iroonilise huumoriga vürtsitatud narratiivile.
R’i parimat sõpra, ühesõnaga üht teist zombie’t kehastab Rob Corddry. Ma ei tea, mis mul viga on, aga igakord kui ma teda kuskil filmis näen, tekib mul tahtmine teda kallistada. Corddry toob samuti omaltpoolt sisse kamaluga huumorit ja mõned väga andekad one liner-id.
,,Soojad kehad” on lugu, mille peategelaseks on zombie nimega R, kes elab mahajäetud lennujaamas ja sööb inimeste ajusid, et end n-ö pilve tõmmata kuni päevani, mil ta kohtab tüdrukut nimega Julie, peale mida hakkavad temaga juhtuma imelikud asjad.
,,Soojad kehad” on omapärane just seepärast, et loo peategelaseks on zombie ning kui aus olla, siis tundub film sellest nurgast vaadatuna palju huvitavam. Siin ei räägita õigesti kunagi sellest, miks kõik inimesed zombie’deks muutusid, kuid samas pole see ka tähtis. Filmis on põhiline see, et R tahab olla inimene. Ta tahab lähedust ja temas on säilinud mingil määral inimlikkust.
Filmi sisu, erinevalt mõnest teisest raamatu järgi tehtud noortefilmist, on tegelikult huvitav. Ei teki tahtmist filmi vaatamise ajal pead vastu seina peksta.
Nicholas Hoult teeb midagi, mida pole varem tehtud. Ta kehastab zombie’t ja ta suudab mängida oma rolli välja niimoodi, et ta läheb vaatajale korda. Ta suudab muuta zombie meeldivaks tegelaseks, kellele on võimalik kaasa tunda.
Filmi üks tugevaid külgi on romantika. Nicholas Hoult ja Teresa Palmer on mõlemad suurepärased noored näitlejad ja nad teevad ka siin head tööd. Tore oli vaadata filmi, mis sisaldab küll romantikat, aga mis ei suru sulle seda liialt peale. Siin on armastuslugu täpselt nii palju, et see on tõsiseltvõetav.
Onu Heinot tsiteerides: ,,Nalja peab ikka saama!”. Terve film, alates esimestest kaadritest, ongi tegelikult üks suur naljanumber. Põhiliselt tänu Nicholas Hoult’i iroonilise huumoriga vürtsitatud narratiivile.
R’i parimat sõpra, ühesõnaga üht teist zombie’t kehastab Rob Corddry. Ma ei tea, mis mul viga on, aga igakord kui ma teda kuskil filmis näen, tekib mul tahtmine teda kallistada. Corddry toob samuti omaltpoolt sisse kamaluga huumorit ja mõned väga andekad one liner-id.
,,Soojad kehad” näeb välimuse
mõttes üldiselt hea välja, kui arvata välja mõned natuke mannetud eriefektidega
tekitatad zombie-sarnased elukad, aga
samas grimm on hea. Filmi välimus kaameratöö poolest on hea. Ei ole loodud just
väga värvilist tulevikku, aga samas ei ole see ka nii masendav, kui mõned
teised filmid, mille tegevus toimub peale zombie’de
rünnakut.
,,Soojad kehad” on naljakas, väikeste kiiksude ja huumoriga vürtsitatud zombie-komöödia, mis kasutab kõiki oma elemente targasti, laskmata millelgi tobedaks või liialt naeruväärseks muutuda.
4/5,,Soojad kehad” on naljakas, väikeste kiiksude ja huumoriga vürtsitatud zombie-komöödia, mis kasutab kõiki oma elemente targasti, laskmata millelgi tobedaks või liialt naeruväärseks muutuda.
0 comments:
Post a Comment