Näljamängud

Ei saa öelda, et ,,Näljamängud” oleks väga lõbus ja armas lugu. Vastupidi, see on karm, verine ja mõtlemapanev.

Näljamängud põhineb Suzanne Collins'i triloogia esimesel raamatul.

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 12 ringkonda. Kapitooliumi elanike lemmikmeelelahutuseks on igal aastal toimuvad Näljamängud, mis kujutavad endast seda, et igast ringkonnast valitakse üks noormees ja üks neiu vanuses 12-18 ning kõik 24 väljavalitut lastakse lahti hiiglaslikule areenile, kus nad peavad võitlema elu ja surma peale. Katniss Everdeen’ist saab Näljamängude tribuut pärast seda, kui ta astub oma väikese õe kohale. Katniss ja tema kaastribuut Peeta viiakse enne mängude algust Kapitooliumi.

Algusest peale on tunda, et filmiga on tegelenud inimesed, kes teavad mida nad teevad. Screenplay on kirjutanud Suzanne Collins ja Gary Ross ise. Täiesti uskumatu on see, et välja jäetud ei ole suurt midagi, nii et need, kes pole lugenud raamatut, ei jää põhimõtteliselt millestki ilma.

Katnissi kehastab Jennifer Lawrence, keda ma olen eelnevalt näinud ainult filmis ,,X-Men First Class”. Lawrence oli õige valik. Katniss ei ole mingi hädapätakas. Ta on raudne, tugev ja iseseisev ning Lawrence mängib kõik need omadused väga oskuslikult välja. Katnissi kaastribuut Peetat kehastab Josh Hutcherson. Katniss on selline kõva kangelane, Peeta on see, keda peab kaitsma, kuid minu arvates sobib Hutcherson rolli suurepäraselt.

Jumal tänatud. Ross on tabanud Näljamängude tooni: ta mõistab seda lugu, tegelasi ja saab aru, milline see peaks suurel ekraanil välja nägema.

Võtame näiteks 12. ringkonna. Vaatamata sellele, et 12. ringkonda näitab ainult paaris stseenis, tekib väga muserdatud tunne ja hakkab kahju inimestest, kes seal elavad.

Sama on Kapitooliumiga, sealsed elanikud on rikkad, igavlevad ja pinnapealsed inimesed, kes ootavad iga-aastaseid Näljamänge ning sisustavad oma aega uusi moode otsides. Kapitoolium on särav, uhke ja hiiglaslik, ning reklaamib ennast heasüdamliku, helde ja toredana, kuid kõik pole kaugeltki nii nagu paistab.

Teel Kapitooliumi kohtume rongis Haymitchiga, keda kehastab Woody Harrelson. Haymitch on alkohoolik, kuid sellel on ka põhjus. Haymitch on Katnissi ja Peeta mentor, tema õpetab neile, kuidas areenil ellu jääda. Ma olin väga üllatunud kui sain teada, et Woody Harrelson valiti Haymitchi kehastama,  aga ta  on väga hea ning Haymitchi on filmis näidatud rohkem kui peaks, kuna film ei keskendu ainult Katnissile, nagu raamat, siis on võimalik õppida tegelasi paremini tundma.

Aeg-ajalt oleksin ma peaaegu hakanud naerma selliste kohtade peale, mis tegelikult polnud üldse naljakad, näiteks siis kui esimest korda ilmus ekraanile Toby Jones'i poolt mängitud Claudius Templesmith. Ma pole ammu nii tobedat parukat näinud, aga vaatamata sellele, et Kapitooliumi inimeste soengud ja riided näevad naljakad välja, sobivad nad tegelastega kokku ja on väga kenasti kujundatud.

Lenny Kravitz oli väga huvitav valik, kui mõelda näitlejate peale, kuid ta on üpris sümpaatne. Olgu, ma üritan nüüd mitte siia vahele enam näitlejatest rääkida ja ütlen et Liam Hemsworth sobib Gale'i rolli, vaatamata sellele, et teda ei näita kuigi palju.

Asjad lähevad tõsiseks, kui võistlejad jõuavad areenile. Enne algust seisavad kõik 24 võistlejat metallplaatidel ja nende ees on suur küllusesarv, mis on täis toitu, relvi ja kõike muud vajalikku, enamik, kes üritavad selleni jõuda, saavad surma.

Mängude alguses on peaaegu kogu heli välja võetud ja on tribuudid tapavad üksteist kõhklemata. Ei ole näidatud palju verd, kuid see ei muuda midagi, seda kinos vaadates tekib sama tunne, mis raamatut lugedes.

Areeni on väga hästi kujutatud ja see vastab sellele, millisena mina seda raamatus ette kujutasin.

Väga head on stseenid, mida raamatus tegelikult polnud, kus näeme mängumeistreid eesotsas Seneca Crane'iga mänge kontrollimas: saatmas erinevaid ohte mängijatele vastu jne.

Vaatamata kõigele heale on filmis ka üks väga segav aspekt ja see on Shaky Cam. Seda on liiga palju kasutatud ja see jätab filmist küllaltki algelise mulje. Shaky cam’i efekt on väga häiriv. Võtame näiteks mõne action-stseeni: kaks inimest veerevad maas ja ma ei saa õigesti aru, kes on kes, sest mul pole kindlat fookust. Ma tõsiselt loodan, et järgmistes osades kasutatakse seda tehnikat vähem.

Eriefektid on tasemel, kuid minu arvates on siin kasutatud CGI-d minimaalselt. Mulle tundub et enamus sellest filmist on ehtne.

Muusikat on kasutatud väga hästi ja aeg-ajalt on meloodia nii õigesti paigutatud, et see toob pisara silma.

Mida ma kokkuvõttes oskan öelda? Näljamängud on perfektselt ekraanile toodud. Ilusate eriefektide, võimsa muusika ja superheade näitlejatega. Kui oleks vähem kasutatud Shaky cam’i, oleks see saanud maksimumhinde, kuid vaatamata sellele on see ikkagi üks parimaid raamatu järgi tehtud filme, mida ma näinud olen.

                                                                               4,5/5