Monday, December 30, 2013

Walter Mitty salajane elu

Sisu: Walter Mitty on unistaja, kellele meeldib põgeneda oma igapäevaelust värvikasse fantaasiamaailma. Walter töötab "Life" ajakirja toimetuses, negatiivide osakonnas. Kui ajakirja füüsilise formaadi väljastamist tahetakse lõpetada ning anda välja viimane number, peab Walter võtma ette teekonna päris maailmas, et leida üles puuduv negatiiv.
"Walter Mitty salajane elu" oli minu jaoks üks aasta enim oodatud film. Vaja oli näha ainult ühte trailerit ja ma teadsin kohe, et tegu on  linateosega, mis mind kindlasti paelub.
Nüüd kus film nähtud on, peab tõdema, et ootamine tasus end ära.
Tegu on täpselt sellise looga nagu arvata oli.
Natuke kurvameelne, aga humoorikas, soe ja armas film, mida on lihtne ja äärmiselt mõnus vaadata

Millegi poolest meenutab see linatoes mulle eelmise aasta "Pii elu." Võibolla seetõttu, et mõlemad filmid peidavad endas teatud sõnumeid ning käsitlevad hingelisi teemasid.
Sest ka Walter Mitty lugu on põhimõtteliselt lugu hingelisest ja füüsilisest teekonnast, mis viib eneseavastuseni.

Ben Stiller on suurepärane, kuid siin mängib ta tegelast kes on tema tavapärastest karakteritest nii erinev kui üldse olla saab.
Walter on vaikne, silmapaistmatu unistaja, kes ei ole elus kuigi palju märkimisväärset saavutanud.
Tema kujutlustes aga peitub värvikas maailm, mille sees ta on vapper seikleja või mees kes päästab põlevast majast koeri. jne.
Walter teeb lühikese aja jooksul läbi ka tohutu arengu ning filmi lõpuks ei ole kuigi palju alles jäänud vaiksest unistajast, kes teistele märkamatuks jääb.
Walter on väga meeldiv ja sümpaatne tegelane, kellega on lihtne samastuda, sest kelles meist ei peituks unistaja.

Ben Stiller on ka varem lavastajatoolil istunud(Troopiline kõu- väga hea komöödia) aga see film on siiamaani tema parim lavastajatöö. "Walter Mitty salajane elu" sisaldab päris mitut fantaasiarikast lõiku, mille abil Stiller näitab, et tal  on väga hea visuaalne nägemus.

Visuaalset külge ei saagi nimetada muuks kui  väga köitvaks. Fantaasiaga seotud stseenid ei lähe kunagi liialt ulmelisteks ning visuaalne ilu peitub pigem looduslikes kohtades kui eriefektides.

Filmi soundtrack on igati suurepärane, aga muusika tipphetk saabub siis kui Kristen Wiig laulab kitarri saatel
David Bowie laulu "Space Oddity"

"Walter Mitty salajane elu" on küll kaunis, aga ka mõtlemapanev film. Ma võin olla üks vähestest, aga minu arvates on tegu ühe 2013. aasta parima linateosega.

                                                                             5/5

Thursday, December 26, 2013

Kääbik: Smaugi laastatud maa- Rohkem sisu ei teeks paha

Sisu:  Kääbik Bilbo, võlur Gandalf ja 13 päkapikku jätkavad oma teed, et vallutada tagasi päkapikkude kodumaa Erebor. Teekonnal peavad nad vastu astuma kõiksugu ohtudele, alates orkidest kuni hiidämblike ja metshaldjateni, kuid reisiseltskonna suurim katsumus ootab neid Üksildasel mäel, kuhu on end sisse seadnud draakon Smaug.

Ma mõistan, kust tuleb negatiivne kriitika esimese "Kääbiku" pihta, aga minu arvates oli tegu fantastilise filmiga. Esimeses osas oli kõik olemas: korralikud peategelased, lõbus action ning korralik lugu.

Mis minule isiklikult tolle filmi juures kõige enam meeldis oli see, et võeti aega ning ehitati lugu ja tegelased hästi üles. Päkapikkude taustalugu oli ühteaegu väga huvitav, aga tänu sellele oli võimalik neid ka paremini mõista, aru saada nende motiividest.
Samuti valitses sisu ja märuli vahel suurepärane tasakaal.

 Ma ei arva, et "Kääbik: Smaugi laastatud maa" on halb film, siiski on sellel siiski mõned vead.

Suurimaks probleemiks on kesine sisu. Kuna film keskendub põhiliselt päkapikkudele, oleks pidanud nende rännakut ära kasutama, et lugu edasi arendada. Selle asemel minnakse ühest kohast teise ja hakatakse madistama.
Ei taha, aga peab tunnistama, et film tundub venitatud ja kohati hakkas minul kui vaatajal lausa igav.

 Lugu sisaldab väga palju tegelasi, kellest mõned on meile juba vanad tuttavad,  teised aga täiesti uued näod. Neist ka pisut lähemalt.

Bilbo, Gandalf ja 13 päkapikku eesotsas Thorin Tammiskilbiga on tagasi.
Mida rohkem ma neid filme vaatan, seda enam ma veendun, et Martin Freeman oli Bilbo rolli jaoks ainuõige valik. Freeman suudab suurepäraselt välja mängida erinevad etapid Bilbo karakteri arengus.
"Ootamatu teekonna" alguses tundus Bilbo küllaltki üleolevana, siis leidis ta endas aga  julguse ja  tegelane kujunes päris talutavaks. Nüüd aga näidatakse  seda, et sõrmus, mille Bilbo leidis on teda juba mõjutama hakanud - üsna alguse poole on üks stseen, mis sellest hästi aimu annab.


Gandalf on endiselt väga muhe, aga tema sooloretk Dol Gulduri tundub mõttetu. Põhiliselt seetõttu, et seda näidatakse vähe. Oleks võidud võtta päkapikkude madistamist vähemaks ja anda Gandalfi retkele rohkem eetriaega.

Päkapikke on 13, aga neist keskendutakse vaid mõnele, teised jäävad vaid taustale. Põhiline päkapikk on Thorin Tammiskilp keda kehastab Richard Armitage. Näitleja on suurepärane aga tegelane on veider. Kohati ei saa aru kas ta on hea või paha. Ühel hetkel on ta äärmiselt üllas ja uhke, järgmisel aga peaaegu et kurjam.

Tuttavatest tegelastest on tagasi ka Legolas. Mul on niivõrd hea meel, et nad on Legolase tagasi toonud. Ta on minu lemmiktegelane "Sõrmuste isanda" triloogiast. Kuid selles filmis on tegu veidi teistsuguse Legolasega kui tolles sarjas. Siin on ta uhke, kohati ülbe ja talle ei meeldi päkapikud, aga ta on ikkagi väga lahe. See on Orlando Bloomi roll ja näha on, et näitleja naudib täiel rinnal taaskord Legolase kehastamist.
The Hobbit: The Desolation of Smaug Legolas
Haldjate hulgas on tegelane, keda ei ole üheski Tolkieni teoses, kes on täielikult nende filmide jaoks välja mõeldud ja see on naishaldjas Tauriel.
Taurieli ja ühe päkapiku vahel tekib romantiline liin, mis minu arvates tundub usutav ning õnnekombel mitte pealesunnitud. Kui kristalselt aus olla, siis on Taurieli karakteril rohkem teha ja suurem mõte kui enamikul kolmeteistkümnest päkapikust.


Sisu sisuks, aga linateose visuaalne pool on laitmatu. Olgu siis tegu Sünklaane metsa ja seal pesitsevate elukatega või haldjate-ja päkapikkude kuningriikidega -  kõik näeb suurepärane välja. Kuid visuaalse poole täheks on filmi nimitegelane draakon Smaug, keda mängib Motion Capture tehnoloogia abil ning annab oma hääle Benedict Cumberbatch(suurepärane nagu alati)!
Smaug on ehk kõige muljetavaldavam, täielikult arvuti abil loodud tegelane "Sõrmuste isanda" Gollumi kõrval. Ta on äärmiselt realistlik ja mina nt ei mõelnud temast üldse kui arvutiga loodud karakterist.

Arvustuse kirjutamise ajaks olen ma näinud seda filmi neli korda. Kolm korda tavalises 3D formaadis ja üks kord HFR(48 kaadrit sekundis) formaadis.
Nagu kuulda on, siis ei lähe kõrgem kaadrisagedus üldisele vaatajaskonnale väga peale, aga mulle isiklikult istub see formaat päris hästi. Pildi kaks korda kiiremini jooksmine ei häiri ja ühtlasi aitab see 3D-d paremini esile tuua. Lisaks on HFR varianti vaadates näha, et  pilt on palju puhtam kui tavaliselt. Peaaegu nagu vaataks kinos Blu-ray plaati.

Nagu juba mainitud on siin väga palju märulit. Mul ei ole actioni vastu midagi, aga 95% ulatuses sisaldab film ainult actionit. Osa märulist on muidugi päris nauditav, aga osa on ka üsna igav. Nt see lõik, kus Bilbo äratab Smaugi üles, oli liiga pikaks venitatud, nagu ka lõik kus päkapikud Järvelinna lähevad.

"Kääbik: Smaugi laastatud maa" võib liigitada rahuldavate  filmide alla. Ei oleks tegelikult olnud vaja "Kääbiku" lugu triloogiaks venitada. Kahest või isegi ühest filmist oleks piisanud. Filmi sisuline pool ei kujunenud nii nauditavaks, kui oleks võinud oodata.


                                                                      3.5/5 

Thursday, November 14, 2013

Võidu nimel

 Everyone's driven by something

rush-poster-nacional

"Võidu nimel" on lugu Vormel 1 legendide James Hunt'i ning Niki Lauda rivaalitsemisest 1970. aastatel.

Ma ei fänna Vormel 1 sarja  üldse. Ei ole selles kunagi midagi köitvat leidnud, aga "Võidu nimel" suurimaks tugevuseks on äärmiselt hästi kirjutatud stsenaarium, mis esitab vaatajale väga haarava loo ning selle loo keskmes on kaks suurepäraselt kirjutatud tegelast.
Tegu on pingelise filmiga, mis äratab F1 maailma, ellu ning muudab selle kiireks kaasahaaravaks ning väga seksikaks.

Filmi südameks on James Hunt ja Niki Lauda. Kaks meest kes tahtsid end ajalukku kirjutada, aga kelle õnnetuseks oli teine pidevalt jalus.
Stsenaarium on kirjutatud viisil, mis paneb vaatajat ühel hetkel kaasa elama nt Huntile ning sekund hiljem jälle Laudale.

Karaktereid on osalt huvitav jälgida, sest mehed on täielikud vastandid. Hunt on peoloom, kes tähistab igat võitu naiste ja alkoholiga. Lauda omakorda on külm, kaalutlev ja tõsine. 
Filmi kahetunnise kestvuse jooksul arendatakse need tegelased ka suurepäraselt välja. Hunt elab läbi südamevalu, kui tema naine ( Olivia Wilde on siin päris hea) ta alkoholiprobleemide tõttu maha jätab. Samal ajal leiab Lauda aga tõelise armastuse. 

Chris Hemsworthist on saanud tõeline filmistaar. James Hunti rolliga tõestab mees, et ta on võimeline kandma ka raskeid rolle.
Nii hea kui Hemsworth ka poleks, kuulub "Võidu nimel" täielikult Daniel Brühl'le. Tema näitlejatöö Niki Laudana on fantastiline. Brühl mängib välja Lauda jäisuse ja nutikuse ning on lihtne aru saada sellest, miks ta oma kaassõitjate seas kuigi populaarne ei ole. 
Brühl vääriks oma töö eest Oscarit, aga kardetavasti teda sellele auhinnale ei esitata. 

Visuaalne pool on samuti kena ning võidusõidustseenid on huvitavalt filmitud. Ron Howard viib kaamera kõikidesse võimalikkesse kohtadesse: pedaalide alla, käigukangide juurde, isegi kiivrite sisse ning kasutab  iga võimalikku tehnikanippi, et tekiks tunne nagu vaataja oleks ise autos, mis liigub 250 km/h. Tulemuseks on ülipinevad võidusõidud, mis panid mind kümne küünega istmest kinni hoidma.

"Võidu nimel" oli väärt iga penni kuuest naelast, mis ma selle filmi vaatamise eest maksin. Tegu on tipptasemel draamaga, mis on kaasakiskuv osaliselt tänu võidusõidule ning osaliselt tänu ideaalselt kirjutatud tegelastele ning näitlejatele, kes neid tegelasi kehastavad. See on kahtlemata üks 2013. aasta parimaid filme, mis teenib minult maksimumhinde. Kindlasti lähen "Võidu nimel" veel kord vaatama, kui film detsembri alguses meie kinodesse jõuab.

                                                                             5/5
Kinodes alates 6.detsembrist

Sunday, November 10, 2013

Thor: Pimeduse maailm

Originaalpealkiri: "Thor: The Dark World"

Maa: USA

Eelarve: 170 miljonit dollarit

Kestus:112 minutit

Stuudio: Marvel Studios, Disney

Lavastaja: Alan Taylor

Stsenaarium: Christopher Yost, Christopher Markus, Stephen McFeely, Don Payne, Robert Rodat

Peaosatäitjad: Chris Hemsworth, Tom Hiddleston, Natalie Portman, Anthony Hopkins, Christopher Eccleston

Sisu: On Legend, mis räägib pimedusehaldjatest, kes tuhandete aastate eest tahtsid universumit paisata igavesse pimedusse, kasutades müstilist relva nimega Ather. Thori vanaisa alistas pimedusehaldjad, kellest mõned põgenesid ning peitis Aetheri ära. Nüüd aga, pärast tuhandeid aastaid ilmaruumis ringitriivimist, ärkavad pimedusehaldjad taas üles ning seavad oma eesmärgiks kunagi alustatu lõpule viia. Thori ülesandeks on pahalased peatada.

http://timbuckler.files.wordpress.com/2013/09/original.jpg
Mina olin nende hulgas, kes ei saanud aru miks Kenneth Branagh' "Thor" inimestele nii väga meeldis. Minu arvates oli tegu äärmiselt tuima filmiga, kus midagi meeldejäävat ei toimunud ning puudu oli mütoloogia, mida ma sellest loost otsisin.

"Thor: Pimeduse maailm" sisaldab küll mõnda probleemi, aga tuima ega igava linateosega siinkohal küll tegu pole.

Siin räägitav lugu on köitev, aga oma eelkäijast pisut süngem, sisaldades rohkem traagikat, aga ühtlasi on film ka väga lõbus.
Mulle meeldib, et kogu märuli ja mürgli juures ei ole unustatud panna rõhku tegelaste omavahelistele suhetele. Näiteks on Thori ja Jane Fosteri vaheline armastus siin märksa usutavam kui esimeses filmis.
Samuti on rohkem rõhku pandud perekonnale. Stseenid, mida jagavad Thor ning Odin või Loki ja Frigga, on ühed filmi parimatest, sest need lausa särisevad emotsioonidest.

Thori  kehastab taaskord Chris Hemsworth ning praegusel hetkel ei kujuta küll kedagi teist selles rollis enam ette. Muidugi sobib ta siia välimuse poolest, aga see pole kõik. Hemsworth on suurepärane näitleja, kes kannab lihtsalt välja koomilised stseenid, aga kes saab hästi hakkama ka siis, kui asi läheb tõsiseks.
Tegelasena on Thor endiselt väga lahe. Ikka veel visatakse nalja selle üle, et Thor ei sobi inimeste maailma.
Tom Hiddlestoni poolt kehastatud Loki on tagasi (kirjeldamatult stiilne nagu ikka) ning vallutab praktiliselt iga stseeni, kuhu ilmub.
Nii vahvad kui nad eraldi on, töötavad tegelased veel paremini koos. Just siis kui Thor ja Loki ühendavad jõud, muutub film eriti lõbusaks.  Samas jääb see aeg, mil nad koos tegutsevad, väga üürikeseks.

Filmi negatiivseks küljeks on kurjam  Malekith, keda kehastab Christopher Eccleston.
Malekith  võinuks olla suurepärane pahalane, kui talle oleks antud tausta ning tema eesmärgi taga oleks võinud olla midagi sügavamat kui lihtsalt universumi igavesse pimedusse paiskamine.
Christopher Eccleston on hea näitleja, aga tal ei ole selle tegelasega tõesti mitte midagi peale hakata. Malekith'i näeb filmis vähe ning kui ta ka ekraanil on, siis suure osa ajast räägib ta oma tegelase emakeeles, millest vaataja midagi aru ei saa.

Action on suurejooneline, aga ka kaasahaarav, erinevalt paljudest oma žanrikaaslastest. Lavastaja Alan Taylor paneb mängu kõik mida ta on õppinud "Troonide mängu" tehes ning tulemused on muljetavaldavad. Minu lemmikmärulistseenid leidsid aset filmi alguses ja lõpus.
Lõppvaatus, mis leidis aset Londonis, oli väga vahva just seepärast, et stsenaristid olid lisanud juurde originaalseid ja naljakaid viise, mida kasutades head pahadest võitu said.

Nagu ikka, on tegu visuaalselt võimsa linateosega. Stseenid, mis on Islandil filmitud ning seisavad pimedusehaldjate koduplaneedi Svartalfheimi eest, näevad fantastilised välja. Eriefektid on nagu ikka suurepärased ning ka muusika on kohati väga hea. Küll aga ei ole mõtet maksta rohkem raha, et seda linateost 3D formaadis näha, sest kolmas dimensioon ei anna mingit efekti.

Sel aastal on kinodest läbi käinud 5 superkangelase filmi ning "Thor: Pimeduse maailm" on neist parim. See linateos ühendab põneva loo, draama, vaatemängu ning enamjaolt hästi kirjutatud tegelased. Minu jaoks oli selle filmi vaatamine väga tore kogemus. Ehk lähen isegi kolmandale ringile.
                                                                      
                                                                       4/5
NB! Ärge KOHE saalist lahkuge. Peale tiitreid on  väike stseen, mis soojendab üles üht järgmistest "Marveli" filmidest.

Friday, August 30, 2013

Kick-Ass 2

Paari aasta eest pani tavaline teismeline nimega  Dave Lizewski massid kihama, kui  otsustas  hakata superkangelaseks. Nüüd aga on Dave otsustanud oma kostüümi varna riputada ja proovib elada tavalist elu. Samal ajal kui Dave üritab sisse elada tavakodaniku rolli, ilmub aga tänavatele järjest rohkem isehakanud superkangelasi, kes loovad oma rühmituse ning  igavust tundev Dave ühineb nendega. Mindy Macready ehk Hit Girl aga üritab olla tavaline teismeline ning ei taha superkangelase mängimisest kuuldagi. Red Mist, kelle isa Kick-Ass ära tappis, võtab endale nimeks The Motherf....r ning hakkab kokku panema oma pahalaste armeed, et Kick-Ass'ile kätte maksta.
kick-ass-2-poster-08-300.jpg
Kick-Ass'i esimene osa oli küllaltki ropp ja vägivaldne, ent samas oli tegu omamoodi humoorika filmiga. Lootsin "Kick-Ass 2", midagi sarnast, aga kahjuks seda ei pakutud.

Aaron Taylor Johnson ja Chloë Grace Moretz kehastavad ka filmi teises osas Kick-Ass'i ja Hit Girl'i. Mõlemad näitlejad on taaskord suurepärased ning ka nende tegelasi on hästi edasi arendatud. Hit Girl'i püüe keskkooli sisse sulanduda ja õelate tüdrukutega sõbruneda pakub parasjagu naljakaid elamusi.

Kick-Ass/Dave on tüdinud omapäi kuritegevusega võitlemisest ning ühineb rühmitusega "Justice Forever," mida juhib Jim Carrey kehastatud Kolonel Stars and Stripes, endine mafiooso, kes on leidnud enda jaoks jumala ning murrab nüüd jalaluid õilsal eesmärgil. Carrey on suurepärane nagu ikka ning röövib igas oma stseenis kõigilt teistelt tähesära. Koloneli roll on filmis küllaltki väike, kuid meeldejääv.

Kurjami nimi on tõesti The Motherf%&>*r ja lavastaja on hoolitsenud selle eest, et ta seda ekraanil olles pidevalt toonitaks. Nimi võib ju naljakas tunduda, aga tegelane ise seda pole. The Motherf%&>*r on julm ja rumal massimõrvarist psühhopaat, ning tema pahalaste armee koosneb samasugustest lunaatikutest.

Selles filmis minnakse vägivallaga teadlikult üle piiri. Näha, kuidas töötav muruniiduk sõidutatakse läbi kellegi esiklaasi, minu nachosid küll isuäratavamaks ei muutnud. Kirjeldatud stseen pole muidugi ainus - siin on neid ohtralt. Mõned veelgi võikamad. Mõeldes kõigile nendele rõvedustele, mida film sisaldab, hakkan ma taipama, miks Jim Carrey keeldus "Kick-Ass 2" promomast. Vägivald, mida vaatajale siin pakutakse, on pehmelt öeldes eemaletõukav. Võitlus heade ja pahade vahel filmi lõpus on kohati päris nauditav, aga üldiselt mõjub action keskpärasena.

"Kick-Ass 2" on järjekordne pettumust valmistav äraspidine superkangelasefilm, mille vaatamine suurt  rõõmu, naudingut ja lõbu ei paku. Selle asemel, et naerma ajada või meelt lahutada, läheb võigaste stseenide tõttu pigem süda pahaks. Kuid eks arvamusi ole mitmesuguseid ja kindlasti leidub publiku seas ka neid, kellele sedasorti meelelahutus sobib.
                                                                             
                                                                             2/5

Sunday, August 25, 2013

Percy Jackson: Koletiste meri

Percy Jackson, Merejumal Poseidoni poeg, kes ühe korra juba maailma päästis, kahtleb, et kas ta ikka on mõeldud suurte kangelastegude jaoks. Kui aga tema kodu, Segavereliste Laagrit ähvardab häving, peab Percy võtma ette teekonna Koletiste merre ning üles leidma Kuldvillaku, mis ainsa asjana saab päästa tema ning teiste pooljumalate kodu.

2010. aasta algusepoole kinodesse jõudnud film "Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras" oli tore seiklusfilm, mida mina isiklikult väga nautisin, aga siis avastasin ma samanimelised raamatud.

Minu jaoks on "Percy Jacksoni" sarja lugemine midagi erilist. Nende raamatutega on seotud väga palju emotsioone, ma olen koos tegelastega käinud Allmaailmas otsimas Zeusi kadunud piksenoolt, viinud selle tagasi Olümposele, seilanud koos surnud Konföderatsiooni sõduritega koletiste merre, tegelastega ühiseid emotsioone tundnud jne.  Olles lugenud kõiki "Percy Jacksoni" raamatuid vähemalt viis korda, tunnen ma alati samu emotsioone. Isegi viiendal lugemisel on raamat sama põnev nagu esimesel korral.

Aga kui lõpuks filmist rääkida, siis on tegu küllaltki kerge  linateosega, mis on eelkõige sihitud noorematele vaatajatele, kes seda kindlasti ka väga naudivad.

Lugu on OK, aga see, mis raamatus tundus värske ja põnev, on siin hoopis vana, väsinud ja kergesti unustatav.
Taaskord on kahju raisatud potensiaalist, sest filmitegijatel on käes suurepärane, huvitavate tegelaste, põnevate seikluste ja väga laia mütoloogiaga kirjandusteos ning nad kasutavad vaid killukest sellest mütoloogiast, tegelastele ei ole praktiliselt üldse tähelepanu pööratud ja seiklust on minimaalselt.

Ei! Kuri titaan Kronos ei ärganud teise osa lõpus üles, kohe kindlasti ei teinud ta seda maha jäetud lõbustuspargis ja kohe kindlasti ei olnud ta mitmekümne meetri kõrgune, pooleldi hõõguv, lendavatest tükkidest koosnev koletis, kes inimesi sõi.

See on vaid üks paljudest detailidest, millega stsenarist on mööda pannud. Terve film on täis väikeseid vigu, mida tavaline vaataja ei märka, aga mis minule, kui fännile rahu ei anna.

Logan Lerman kehastab taaskord Percy Jacksonit ning tema näitlejatöö on täiesti ok, aga Percy ise on siin kirjutatud väga igavaks. Teda kui tegelast on küll püütud arendada, aga ta jääb ikkagi väga tuimaks. Percy huumorisoon ning raamatutes leiduv eneseiroonia on ära kaotatud.

Ülejäänud tegelaste osas on tehtud võrdlemisi halb näitlejate valik ning tegelased ise ei ole need, kes nad peaksid olema. Näiteks Percy parim sõber Annabeth, Ateena tütar peaks olema tark, iseseisev ja oskama nuga käsitseda. Siin on tema ainsateks oskusteks pidevalt tagumiku peale kukkuda ja hädaldada.

Suurim probleem tegelaste puhul on see, et näitlejad, kes neid kehastavad on liiga vanad. Näitlejad on umbkaudu 20-30. aastased, samas kui nad peaksid mängima 12-15 aastasi lapsi.
Minu nurisemist ei tasu liiga tõsiselt võtta, sest kõik välja toodud probleemid on olulised minu, kui raamatufänni jaoks. Tavalise kinoskäija või kellegi jaoks, kes otsib lihtsalt toredat meelelahutust, on tegu igati vaadatava filmiga.



                                                                         3/5


Thursday, August 15, 2013

Elüüsium

Aastaks 2154 on elu Maal muutunud keskkonnaprobleemide ja ülerahvastatuse tõttu väga raskeks ning seetõttu kolivad rikkad inimesed elama kosmosejaama nimega Elüüsium, samas kui tavalised inimesed jäävad Maale. Max on endine kurjategija, kes pärast õnnetust vajab hädasti arstiabi,  mida leidub  ainult Elüüsiumis. Seetõttu nõustub ta osalema missioonil, mille õnnestumise korral saaksid abi ka miljardid inimesed Maal.

2#Poster of Elysium
Stsenarist ja lavastaja Neill Blomkamp on meieni toonud väga hea ulmefilmi, millel aga on ka mõned puudused.

Lugu on mõnusalt värske ning sisaldab paari väga head dramaatilist stseeni, aga samas ka üsna karm ja realistlik. Siinkohal ei ole tegu filmiga, mis ennustaks helget tulevikku, selle asemel näidatakse meile hoopis teistlaadi  tulevikuväljavaadet mis võib kunagi reaalsuseks saada (tehnika muidugi välja arvata, ilmselt ei ole lootustki, et inimesed 140. aasta pärast mingil hiiglaslikul, kosmoses hõljuval rattal elavad, praegu on aasta 2013 ning meil pole isegi Hõljuklaudu "Tagasi tulevikku" teisest osast).

Blomkamp ise on stsenaariumi kirjutanud ning ta on filmi sisse peitnud sõnumid probleemide kohta, mis praegu meie endi ühiskonnas valitsevad. "Elüüsium" käsitleb kõige muu kõrval ka selliseid teemasid nagu immigratsioon, klasside vahe, saastatus, ülerahvastatus jne.

"Elüüsiumil" on, nagu ülal pool juba mainitud sai, küllaltki värske sisu, aga kahjuks on selles samas sisus paar väga märgatavat auku, millest hetkel küll lähemalt rääkida ei saa, aga mis jäid häirima.
See ei tähenda muidugi, et lugu või sisu oleksid halvad. "Elüüsium" on ikkagi üks aasta nauditavamaid ja intrigeerivamaid põnevusfilme.

Filmi peategelast, Maxi kehastab Matt Damon, kes on suurepärane nagu alati. Ta mängib meest, kes on terve elu unistanud Elüüsiumi pääsemisest. Tema taustalugu on veidi kulunud, aga tegelane ise on väga sümpaatne ja talle on kerge kaasa elada ning seda suuresti tänu Damoni suurepärasele näitlejatööle.

Erinevalt Damonist aga ei tee nii suurepärast tööd Jodie Foster, kes kehastab üht filmi kurjamitest. Foster räägib puiselt ja veidra aktsendiga. Siin tuleb sisse ka filmi suurim probleem, milleks on välja arendamata tegelased. Peale Damoni ei ole (ühe erandiga) ühelgi tegelasel mitte mingit tausta.

 Filmi tõelist kurjamit, agent Krugerit kehastav Sharlto Copley on suurepärane. Copley mängib julma, vastikut ja samas täiesti sõgedat tegelast, aga ta teeb seda ülimalt hästi. See pole muidugi Copley jaoks esimene kord hullu mängida, 2010. aastal kehastas ta "A-rühmas" Murdockit.

Märul on suurepärane paljuski tänu tulevikutehnikale, mis märulistseenides suurt rolli mängib. Neill Blomkamp oskab kujundada värvikat ja huvitavat actionit, selles pole kahtlustki. Muidugi on ka eriefektid tasemel, eriti kenad näevad välja stseenid, mille tegevus toimub Elüüsiumil.

"Elüüsium" on kohati puudustega, aga siiski äärmiselt nauditav ulmemärul, mis läheb kirja aasta ühe parima ja värskeima põnevusfilmina.

                                                                           4/5

Friday, August 2, 2013

Kollide ülikool

Lugu leiab aset enne "Kollide kompanii" sündmusi ja räägib sellest, kuidas Mike Wazowski ja James. P Sullivan ülikoolis tutvusid. Mõlema eesmärgiks on saada "Hirmutajaks," aga tänu nende omavahelisele tülile visatakse  mõlemad hirmutamiskursuselt välja ning nüüd peavad nad ühendama jõud nii üksteise kui ka heidikute korporatsiooniga, et kursusele tagasi saada.

Pixar on vaatajateni toonud terve hulga animafilme, mida loetakse klassikaks, ("Imelised," "Leluloo" triloogia" jt.) kuid ka nemad on teinud mõned möödalaskmised. "Autod 2 " oli ebavajalik ja liialt lärmakas järg iseenesest suurepärasele animatsioonile.

"Kollide ülikool" aga on esimene kord kui Pixar proovib teha mõnele oma animatsioonile eellugu ning õnneks ei ole siinkohal tegu järjekorde "Autod 2" sarnase möödalaskmisega.

Otse vastupidi. "Kollide ülikool" on vaimukas, põnev ja südamlik animatsioon, mis on ühel pulgal Pixari klassikutega.

Ka sisu on tore, soe ja värvikas ning sisaldab paari väga huvitavat pööret, aga ei ole samas kuigi naljakas. Väiksemad lapsed leiavad siit kindlasti midagi humoorikat, aga rohkem täiskasvanutele sihitud nalju, selliseid nagu leidus esimeses osas,  siin pole.

Üllatavalt vähe on siin toonitatud seda, kuidas Mike ja Sully sõpradeks said. Nad tegutsevad koos, ühise eesmärgi nimel ning sõbrunevad tasapisi, aga õieti sõpradeks saavad nad alles päris lõpus.

Tegelaste arendus on väga hea. Kui esimene osa keskendus rohkem Sully'le, siis "Kollide Ülikool" annab just Mike'le rohkem tausta ja sügavust.

Kõige toredamad stseenid filmis on seotud heidikute korbiga, mis on jällegi täidetud veidrate, ent samas südamlike tegelastega. Kuna "KÜ" on ülikoolikomöödia, siis ei puudu siit ka taolistele komöödiatele omased klišeed, nende hulgas nt ebameeldivad korporatsioonid, kellegi häbistamine. jne.

Sellel filmil oleks peaaegu nagu kaks lõppu. Just siis, kui sa arvad, et see hakkab läbi saama,  tuleb suur pööre ja film kestab veel umbes 20 minutit. Tegu on animafilmiga, mis tähendab, et vanemad vaatajad teavad juba ette kuidas film lõpeb, aga see, kuidas "KÜ" oma lõppu jõuab, on omapärane.

Pixari filmid näevad alati suurepärased välja ning "Kollide ülikool" ei ole mingi erand. Film on väga värviline, aga see ei muutu vaatamise jooksul häirivaks. Nagu ikka on animatsioon täiesti fantastiline. Seda filmi oleks tore Blu Ray plaadilt vaadata.

 "Kollide ülikooli" puhul ei ole unustatud seda, mis Pixari jaoks kõige tähtsam on: Sisu! Tegu on äärmiselt muheda multikaga, mis sobib igas vanuses vaatajatele, kuid jääb nii nalja kui ka südamlikkuse poolest alla "näiteks "Mina supervaras" teisele osale.

                                                                                4/5

PS! Mul on lehekülg ka facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Thursday, August 1, 2013

Suured 2

Kõik on tagasi! (v.a Rob Schneider)
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB9Gh_NCU5tbh9um0piXWWcNciDSXuPZMX91vYQ6l-z6rR0rJ6TX7C82Y2yYGcOickMKKS0gO_6QpfaaU9XFo3wBXFjMCm5cx_FAURWnNSMG_WAgy4DKYgMps8EQGK7FyqX8EG672RRg5n/s1600/grown_ups_2_new-poster.jpg

Natuke aega pärast esimese filmi sündmusi on Lenny Feder (Adam Sandler) koos perega kolinud tagasi oma kunagisse kodulinna, et tema lapsed saaksid rahulikult üles kasvada. Samas linnas elavad aga ka tema sõbrad ja..... roimub mingi 80. aastate stiilis pidu ja...

"Suured 2" on film, mille arvustamine on äärmiselt keerukas, sest kui tavaliselt räägin ma muuhulgas ka filmi sisust, siis siin on seda praktiliselt võimatu teha, kuna filmil puudub peaaegu igasugune sisu. Tegu on Adam Sandleri enda poolt kiiresti kokku kirjutatud, suures osas labaste naljadega täidetud käkiga. Ilmselge on asi selles, et "Suured 2" tehti AINULT esimese osa ülimalt suure populaarsuse tõttu.

"Suured 2" näitab ühte päeva tegelaste elus, mille jooksul nad käivad supermarketis, hüppavad alasti kaljult alla ja korraldavad peo. See kõik on kokku pandud nii, et tegelastel ega lool endal pole muud eesmärki peale naljade viskamise ning need naljad pole kaugeltki nii andekad, kui Sandler arvab.

Kelle arvates on tore vaadata seda, kuidas põder Adam Sandlerile näkku kuseb? Kui teile selline asi meeldib, siis on teie jaoks tegemist tõelise maiuspalaga, sest terve film on täidetud mitteandekate peeru- ja oksenaljadega. Isegi see pole veel kõige hullem.

Õnneks pole päris kõik lootusetu. Filmis oli tegelikult ka päris mitmeid naljakaid kohti, tänu millele sai ka omajagu naerda, aga need naljakad momendid tekkisid sellest, et keegi ütles midagi vaimukat, mitte peeretamisest.

Üks suur tegelane, kes vajab eraldi lõiku, on Nick Swardson, kes on filmi sisse toodud Rob Schneideri asendajana. Karakter, keda Swardson kehastab on kõige hullem asi terve filmi juures. Ta on pehmelt öeldes rõve. Iga kord, kui ta ekraanile ilmub, tekib tahtmine öökida.

Kõige enam on aga kahju raisatud potentsiaalist. Kui stsenaristid ja näitlejad ise oleksid natuke rohkem vaeva näinud, võinuks siit tulla välja midagi palju paremat.

Mõned naljakad stseenid ei päästa "Suurte" teist filmi, mis on kokkuvõttes õel, sisutu ja labane komöödia. Adam Sandleri ei ole oma jalga ämbrist ikka veel välja saanud.

                                                                             2.5/5

PS! Mul on lehekülg ka Facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Sunday, July 28, 2013

Wolverine

Jätkub 2013. aasta üsna kehv filmisuvi.

Filmi tegevus leiab aset pärast seda, mis "X-mehed: viimane vastuhakk" lõpus juhtus. Wolverine on end teistest mutantidest eraldanud ja karva kasvanud. Siis aga kutsutakse ta Jaapanisse, sest mees, kelle elu ta kunagi päästis, tahab teda enne surma tänada ja ta vabastada Wolverine'i surematusest. Nagu ikka lähevad paljud asjad valesti ja varsti peab Wolli võitlema nii enda kui ka teiste nimel.

Tegu on filmiga, mida mina eriti ei oodanud ning mul on hea meel, et ma eriti elevile ei läinud, sest see oleks tähendanud veel suuremat pettumust.

See, et filmi tegevus Jaapanis toimub on omamoodi huvitav, aga siis kistakse Logan ühe perekonna omavahelistesse tülidesse ja tekib küsimus, et miks me seda vaatama peame. Mitte seetõttu, et ma ise tahaksin hullult actionit näha, mulle meeldib hea draama, aga see siin on lihtsalt igav. Ühel hetkel räägitakse Jaapani maffiast ja hetk hiljem juba ninjadest ning see kõik on üsna segane. Kui juba Jaapani olustikuga mängida, siis oleks võinud rohkem rõhku panna selle maa traditsioonidele jne. Mingil määral on filmi üritatud lisada realismi, aga see kaob üsna kiiresti ära ja lõpp läheb täiesti üle võlli.

Suurimaks probleemiks "Wolverine'i" puhul on see, et kogu film tundub üsna ebavajalik ja tuttav. Peale asukoha vahetuse, ei tooda lauale mitte midagi uut, pöörded on etteaimatavad ja sisu liigub tuttavat rada mööda.

Logan on jõudnud oma elus punkti, kus ta on näinud juba niivõrd palju hävingut ja surma ning ise põhjustanud teistele valu, et ta ei taha enam elada. Ma saan aru, et teda on püütud kui tegelast edasi arendada, aga ainult osa sellest töötab, ülejäänu on kehvasti lahendatud.  Ärge saage valesti aru, Wolverine on endiselt väga lahe tegelane ja Hugh Jackman on endiselt väga stiilne.


Lisaks on filmis ka armulugu Wolverine'i ja ühe tähtsa tibi vahel. See liin ei käinud mulle närvidele, aga tundus samas ebavajalik.

Kurjamid on tobedad. Siin on üks paha tädi, kellel on kole keel ja mürk, kes suudab nahka ajada.

Ning see toob mind actioni juurde. Action ei ole meeldejääv. Selle asemel, et panna Wolverine võitlema ninjadega, on talle vastasteks püssidega mehed. Kui filmi algus oli mingil määral realistlik, siis viimased 10 minutit lähevad täiega üle võlli. Logan võitleb hiiglasliku metallist samurai robotiga. Nõme!

"Wolverine'i " kõlbab vaadata täpselt üks kord! Filmil on küll suured probleemid, aga samas ei vihka ma seda filmi. Tegu on lihtsalt linateosega, mis oleks võinud jääda tegemata.

                                                                        3/5

PS! Mul on lehekülg ka facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino
                                             

Thursday, July 18, 2013

Mina supervaras 2

Gru on jätnud kõrvale kuriteod ja kasvatab nüüd väikeses äärelinnas oma kolme tütart, kuid varsti kutsub organisatsioon nimega "Pahalaste vastane liiga" Gru appi, sest välja on ilmunud uus pahalane. Nüüd peab Gru koos oma uue abilise Lucy ja hulga väikeste kollaste minionitega kurjategija tuvastama ja peatama.





"Mina supervarga" esimene osa oli üks neist animatsioonidest/filmidest mida mina kinno vaatama ei jõudnudki. Tagantjärele vaadates ei hakka kahju ka, sest minu jaoks oli tegu väga igava animatsiooniga.

Teine osa huvitas mind märksa rohkem. Juba trailerid tundusid väga muhedad ja ma tahtsin veel minioneid näha (need tüübid olid esimeses osas üldse parim asi).

Õnneks ei ole "Mina supervaras 2" pettumus. Otse vastupidi! Tegu on ühe selle aasta naljakaima, aga samas ka armsaima filmiga.

Siinkohal on tegu ühe järjega, mis on kordades oma eelkäijast üle. Esimese osa puhul ei huvitanud mind sisu üldse. See oli jube igav ja  ka pahalane oli suhteliselt mõttetu.

Teine film õnneks parandab kõik vead, mis eelmisel olid. Parim minu jaoks oli see, et siin on lugu, mis on huvitav ja ka põnev. Suuremate vaatajate(selle jaoks kes detailidele tähelepanu pöörab) jaoks on pöörded etteaimatavad, aga see ei ole suur probleem. Huvitav on ka see pool sisust, kus näeme, kuidas Gru tütred tahavad, et ta kohtamas käiks. See on ühteaegu armas, aga samas ka väga naljakas.

Filmitegijad on siia välja mõelnud ka väga huvitava kurjami. Lisaks sellele, et ta on naljakas, on tema kuri plaan maailma vallutamiseks teglikult üsna õudne.

Veel üks uus tegelane on Lucy, Gru paariline. Lucy on väga tore karakter. Ta on küll sõge, aga ka sümpaatne ning ta ei ole ebameeldiv tegelane.

Mulle meeldib väga see, kuidas Grud, kui tegelast on selles filmis arendatud. Ta ei taha pahalasi jahtida, ta tahab lihtsalt oma tütreid kasvatada ning oma uues äriga tegeleda. Temas ei ole enam üldse alles seda õelust, mis esimeses osas oli, selle asemel on ta muudetud tohutult meeldivaks karakteriks.

Mis oleks "Mina supervaras 2" ilma minioniteta. Mitte midagi! Need kollased tüübid on nii naljakad kui veel vähegi olla saab. Iga kord kui nad suu lahti tegid, siis terve saal naeris. Ning film üldiselt on väga naljakas. Mina vist naersin rohkem kui enamik lapsi, kes minuga samal seansil olid.

Film näeb väga hea välja, värvid on ilusad ja animatsioon on tohutult ilus, aga kindlasti ei ole vaja seda filmi 3D formaadis vaadata.

Mina supervaras 2 on tervele perele mõeldud vahva, värviline, lõbus ja armas animafilm, mis kuulub hetkel minu jaoks selle aasta pari,ate filmide hulka. Seda multikat tasub kõigil vaadata.

                                                                              4.5/5

PS! Mul on lehekülg ka facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino



















Friday, July 12, 2013

Vaikse ookeani võitlus

Stuudio: Legendary Pictures, Warner Bros. Pictures

Lavastaja: Guillermo del Toro

Stsenaarium: Guillermo del Toro, Guillermo del Toro

Peaosatäitjad: Charlie Hunnam, Idris Elba, Rinko Kikuchi, Charlie Day, Burn Gomran

Eelarve: $180 000 000- 220 000 000

Ookeani põhjast tõusevad üles koletised, keda tuntakse nime all "Kaijud." Nad saabuvad ja hakkavad meie maailma rüüstama. Võitluseks nende koletiste vastu luuakse hiiglaslikud robotid "Jäägrid." Neid roboteid juhivad korraga kaks pilooti, kelle meeled on omavahel seotud. Siis kui lootus hakkab kustuma kutsutakse endine "Jäägri" piloot appi viimaseks meeleheitlikuks missiooniks.

Guillermo del Toro on väga visuaalne lavastaja, kellele meeldib kasutada arvutiga tehtud efektide asemel praktilisi efekte (Hellboy), seega on "Vaikse ookeani võitlus" del Toro jaoks mingil määral uus asi, sest 98% sellest filmist on puhas CGI.

Filmi põhiline story ongi siis see, et robotid võitlevad koletistega ja inimesed peavad robotite abil saama koletistest lahti. Muu osa filmist on väga tuttav. Juba varem kasutatud tegelased, sisu elemenid. Samas tuleb tänulik olla selle eest, et filmis ei ole kõigele lisaks veel ka mingit ebavajalikku, odavat armulugu. Vähe on inimesi, kes lähevad seda filmi vaatama sisu pärast ja ei ole ka eriti mõtet, sest sisu ei ole meeldejääv ning on liiga kergesti unustatav. Õnneks ei ole filmitegijad unustanud seda, missuguse filmiga neil tegemist on ning "Vaikse ookeani võitlus" ei ürita olla midagi muud peale suure madinafilmi.

Tegelased on ka kõik tuttavad. Peategelast Raleigh Becket-it kehastab Charlie Hunnam.( See vend on täpselt nagu Garret Hedlund, ainult laiema näoga)  Nii näitleja kui ka tegelane täidavad oma eesmärgi päris hästi. Tegelase puhul osutus meeldivaks see, et tegemist ei ole päris sellise tegelasega nagu sarnastes filmides. Algul jäi mulje, et ta on hullult ennasttäis, mõtlematu käitumisega, irriteeriv jobu ning õnneks tuleb tõdeda, et ta ei ole selline. Tüüp on üldiselt päris muhe ja ei ole üldse jobu.

Ülejäänud tegelased on kõik okei. Idris Elba tuleks ära mainida, see vend päästab absoluutselt iga filmi, kus ta mängib. Charlie Day ja see tüüp, kes viimases Batmani filmis mängis seda tüüpi, kes kukkus läbi jää kehastavad teadlasi. Need kaks käivad mingil määral närvidele , eriti Day, kes räägib oma heleda häälega super-kiiresti, nii, et midagi ei ole aru saada. Nad on tropid, muud ei ole öelda. Nagu del Toro filmides alati mängib ka siin Ron Perlman, seekord suhteliselt mittemidagiütlevat tegelast.

Action on lihtsalt okei. Parim asi actioni juures on see, et kõik on arusaadavalt filmitud. Kuskil pole haisugi shaky-cam tehnoloogiast või hakitud kaadaritest. Probleem seisneb selles, et märulisteenid sulavad kokku, kui nende peale mõelda, siis ei eristu need üksteisest kuigi palju.Actionstseenid toimuvad peaaegu kõik kusagil meres, samal ajal, kui vihma sajab. Selles filmis on liiga palju vihma. Märuli vaatamine ei ole kurnav, aga selles puudub praktiliselt igasugune nauding.

Veel üks ning ilmselt kõige suurem probleem "Vaikse ookeani võitluse" puhul on see, et ei teki mingit emotisiooni. Mõned kohad on pingelised, siin ja seal tundub, et kohe kisub asi emotsionaalseks, aga lõppude lõpuks ei juhtu ikka midagi. Kuiv!

Kõige ilusam osa filmist on kahtlemata eriefektid. "Vaikse ookeani võitluse" näol on kahtlemata tegmist ühe järgmise aasta "Oscari" kandidaadiga erifektide kategoorias. Linateost vaadates ei jooksnud peast kordagi läbi mõtet, et see kõik on arvutiga tehtud, sest need efektid on tõesti tasemel. Koletised on nagu iluopi läbi teinud Godzillad, aga üldiselt päris lahedad elukad. Samas on üks asi, mis ei tööta ning selleks on jälle 3D. Filmi alguses on paar kohta, mis andisid lootust, et nüüd tuleb kõva kolmemõõtmeline elamus, aga seda ei juhtunud. Ma ütlen seda jälle: kui on võimalik, valige tavaversioon.

"Vaikse ookeani võitlus" on keskpärane film. Inimesed, kes tahavad korralikus koguses märulit ja ägedaid roboteid saavad oma raha eest täislaksu. Teistele soovitan soojalt: valige sellel nädalavahetusel "Mina superavaras 2"

                                                                           3/5

PS! Mul on lehekülg ka facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Wednesday, July 3, 2013

Uljas ratsanik

Stuudio: Walt Disney Pictures, Jerry Bruckheimer Films, Infinitum Nihil

Lavastaja: Gore Verbinski

Stsenaristid: Ted Elliot, Terry Rossio, Justin Haythe

Peaosatäitjad: Jonny Depp, Armie Hammer, William Fichtner, Tom Wilkinson

Eelarve: $ 250 000 000

Ma ei saa millestki aru!

the-lone-ranger-poster

,,Uljas ratsanik" on lugu Texase korravalvurist, kes ühendab jõud indiaanlasega ning koos minnakse Metsikus Läänes õiglust jalule seadma.

Järjest enam tundub mulle, et filmikriitikutel on laual nimekiri filmidest, mis peavad saama hea arvustuse ja nimekiri filmidest, mis tuleb maatasa teha. Tõsiselt! Te annate positiivseid hindeid sellisele kasutule mõttetusele nagu ,,Kiired ja vihased 6" ja tembeldate ,,Ulja ratsaniku" ja ,,Pärast maailmalõppu" halbadeks filmideks. Ebanormaalne! ,,Uljas ratsanik" ei ole neid negatiivseid arvustusi mitte millegagi ära teeninud.

Selle filmi kallal töötas sama tiim, kes tõi meieni ,,Kariibimere piraatide" triloogia (Jah, triloogia, sest see neljas osa ei lähe arvesse. Üks paarist korrast, kui ma olen kaalunud poole seansi pealt kinost välja astumist) ning seda on tunda.

Sisu üks vähestest vigadest on see, et mõned kohad on etteaimatavad ja vahel tulevad sisse westernile omased klišeed aga see on ka praktiliselt kõik. Ei osanud ette näha seda, kuidas meile seda lugu jutustatakse. See on täiesti ootamatu, aga samas ka üsna originaalne. Film mängib natuke müstiliste teemade ja olustikuga ning lõpuks tekib küsimus: Mis siis õieti toimus? Üldiselt on selle filmi vaatamine täielik lõbu, ma nautisin iga sekundit.

The Lone Ranger-Final Trailer
Peategelasi kehastavad Johnny Depp ja Armie Hammer. Hammer on rohkem uustulnuk, samas kui Depp on juba vana kala, aga nad mõlemad saavad kenasti hakkama. Neil on suurepärane keemia. Hammeri tegelane on pool filmist üsna rumal, aga see ei häiri absoluutselt. Deppi indiaanlane Tonto on nagu värvitud näoga Jack Sparrow, kes naerutab publikut alates esimestest minutitest kuni lõputiitriteni. Üks nali teise otsa. Mul pole ammu nii lõbus olnud.

Filmi pahad on üsna tüüpilised ja igavate eesmärkidega, aga neil polegi erilist tähtsust. Põhiline fookus on Deppil ja Hammeril. Üks väheseid asju, mis mind tõeliselt häiris oli see, et filmi on sisse kirjutatud tüüpiline naine, kelle nimel võidelda, lisaks ka tema poeg. Mõlemad tegelased on kasutud ja sama lugu on ka Helena Bonham Carteriga. Viimane on filmis umbes 5 minutit ning ei tee mitte midagi peale oma elevandiluust jalaga lehvitamise.

Action, oh action! Märulit on filmis palju, aga imekombel ei lähe see mitte kunagi igavaks. Ilmselt tänu sellele, et alati on kuskilt tulemas mõni nali  Põhiliselt märulistseenide ajal ongi tunda, et tegu on ,,Kariibimere piraatide" tiimiga, sest action on samas stiilis mis seal filmides. Märulistseenid on lõbusad, pisikeste ja naljakate detailide või ütlemistega vürtsitatud. Sellele aitab lisaks veel kaasa Johnny Depp. Isegi väljaspool märulit on filmi uskumatult lõbus vaadata.

Kõige tipuks näeb see ka suurepärane välja. Loodustseenid on uskumatult ilusad ning film eriefektid on samuti tasemel. Mõnus on ka Hans Zimmeri muusika. Eriti hästi on muusika valitud viimasesse suurde märulistseeni, kus see aitab suurepäraselt vastavat meeleolu luua.

,,Uljas ratsanik" on peaaegu nagu ,,Kariibimere piraadid" Metsikus Läänes. Lõbus märulifilm, mis toob kinosaalis istudes naeratuse näole ning tekitab tunde nagu oleks jälle väike laps, kes suudab nautida iga filmi sealt ühtki viga leidmata.

                                                                             4/5       
PS! Mul on lehekülg ka Facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Monday, July 1, 2013

Suured pulmad

Stuudio: Two Ton Films, Millennium films, Lionsgate

Lavastaja: Justin Zackham

Stsenaarium:  Justin Zackham

Peaosatäitjad: Robert De Niro, Diane Keaton, Ben Barnes, Amanda Seyfried, Topher Grace, Susan Sarandon, Robin Williams.

Eelarve: $ 35 000 000

Hakkab jälle pihta!

File:The Big Wedding Poster.jpg
Aaastaid lahutatud olnud Don ja Ellie Griffin tulevad jälle kokku oma poja pulmade ajaks. Segaduse tekitab aga see, et neil tuleb paar päeva teeselda abielupaari. Alguse saab piinlike sündmuste jada ning päevavalgele tulevad igasugused saladused.

Hollywood võiks lõpetada selliste filmide tootmise. Kas on nii raske mõelda välja midagi originaalset?

Selles filmi põhiprobleem seisnebki - klišeed ja originaalsuse puudumine. Mitu korda me oleme seda filmi juba varem näinud? Iga kord üks ja see sama. Filmis peab olema lõhutud perekond, filmis peab olema üks tegelane, kes on pessimistlik, vihane ja vihkab ühte oma vanematest (Katherine Heigl). Filmis peavad kõigil perekonnast olema oma saladused, keegi peab alati kedagi petma..... jne.....jne. See kõik on nii läbi mängitud. Sa tead juba enne filmi vaatamist, et kõik lõppeb õnnelikult. Siiski ei olnud filmi vaatamine täielik piin, kõige enam ajasid närvi tobedad klišeed ja rumalad tegelased.

Siia on hullult staare kokku aetud. Robert De Niro, Diane Keaton, Ben Barnes, Blondide juustega naine, kelle nime ma uuesti ei nimeta, sest ta ajab mul südame pahaks, Amanda Seyfried, Topher Grace, Susan Sarandon, Robin Williams.
Näitlejad ise teevad (enamjaolt) normaalselt tööd, selle vähese materjaliga, mis neile antud on. Fakt on, et kõik tegelased filmis on need samad tegelased, keda me oleme juba tuhat korda näinud ja nad ei ole huvitavad.

Tuttav retsept ütleb muidugi, et filmis peab olema huumorit, täpsemalt peavad siin olema seksinaljad, oksenaljad, veel seksinalju, piinlikke monmente jne. See ei tähenda, et üldse naerda ei saaks. Mõned kohad on üsna andekad, aga enamik naljadest lendavad märgist mööda.

Minu suurimaks probleemiks selle filmi puhul on Katherine Heigl. Ma vihkan seda näitlejat. Põhiliselt seetõttu, et ta mängib alati ühe ja seda sama tegelast. Ta peab alati kedagi vihkama: ,,Inetus tões" vihkas ta Gerald Butlerit, telesarjas ,,Grey anatoomia" vihkas ta ka minu arust pidevalt kedagi. Ma ei suuda tema filmi vaadata, sest ta ajab mind täiega närvi.

Üllatav on see, et filmil on Eestis alla 12. aastat mittesoovitatav, aga tegelikult sisaldab film mõnda steeni, kus keegi on täiesti paljas ning kuulda saab ka vulgaarset keelekasutust, mis tuleb enamjaolt vanemalt generatsioonilt. 

,,Suured pulmad" näeb hea välja ja on kohati päris naljakas, aga see ei kata kinni stsenaariumi nõrku külgi ega vabanda välja neid lugematuid klišeesid. Siiski ei ole tegu täieliku katastroofiga. Selles mõttes, et filmi vaatamine oli täitsa talutav.
                                                                        3/5 

PS! Mul on lehekülg ka Facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Sunday, June 30, 2013

Terasmees

Stuudio: Legendary Pictures, Syncopy,  DC Entertainment, Warner. Bros Pictures

Lavastaja: Zack Snyder

Stsenaarium: David S. Goyer, Christopher Nolan

Peaosatäitjad: Henry Cavill, Amy Adams, Kevin Costner, Diane Lane, Michael Shannon, Russell Crowe

Eelarve: $225 000 000

Vaevalt pooleteise kuu eest oli kinodes Raudmees, nüüd on kohale jõudnud Terasmees!

Enne, kui tema maailm hävib, saadetakse imikust Kal-El maale, kus Kansase farmerid Martha ja Jonathan Kent ta üles kasvatavad. Täiskasvanuna rändab ta ringi ning otsib vihjeid oma päritolu kohta. Varsti saabuvad Maale mõned alles jäänud liikmed tema rassist, kes tahavad meie planeeti hävitada ning siis peab Kal selga tõmbama oma kostüümi ja pahad peatama.

Henry Cavill: "Terasmees" 2013
Kogu reklaamikampaania, mis ,,Terasmehe" promomise jaoks korraldati, jättis filmist väga deep mulje.
Christopher Nolani nimi stsenaristide nimekirjas andis lootust, et film võib tulla väga inimlik ja emotsionaalne, aga tegelikult ei ole tegu filmiga, mida meile lubati.

Sisu on filmil täiesti olemas ja see pole üldse mitte paha. Üldine lugu on huvitav ja ma leidsin, et sisu huvitas mind kõvasti rohkem, kui kõik need lõputud madistamisstseenid. Filmi algus Krüptonil on huvitav, sest nende maailm on meie omast väga erinev. Mulle endale meeldib hullult igasugune mütoloogia ning seepärast oli huvitav, kui seletati kuidas Krüptonil asjad käisid, kuidas seal igal inimesel on roll juba ette määratud.

Mulle Henry Cavill täitsa meeldis. Ta sobib Supermani kehastama ning muudab tegelase suhteliselt sümpaatseks. Vend on ennast ikka täiega musklisse ajanud. Juba 2011. a, kui ta ,,Surematutes" mängis, oli ta üsna musklis, aga nüüd... . Superman on vähemalt lahti seletatud. Sa tead kust ta tuleb, milline ta on, miks ta selline on. Kostüüm on kirjeldamatult lahe, kuigi see, kust ta selle leiab ning miks see seal on, tekitab küsimusi.

Amy Adams Lois Lane'ina oli üsna OK. Tema ja Supermani suhe soojendatakse selles osas alles üles ja seda teemat käsitletakse järgmistes osades ilmselt põhjalikumalt. Kevin Costner ja Diane Lane aitavad Supermani kasuvanematena tuua sisse mingil määral emotsiooni, aga mitte palju.

Kõige enam avaldas muljet Michael Shannoni poolt kehastatud kindral Zod. Erinevalt väga paljudest kurjamitest, kes kõik tahavad Maad vallutada, on Zodi tegevusel kõrgem eesmärk. Nagu ta ise selgitab, teeb ta seda oma rahva nimel. Endalegi üllatuseks tundsin ma Zodile kaasa, aga siiski ei saa eitada seda, et Zod on täielik lunaatik ning Michael Shannon annab selle sõgeduse suurepäraselt edasi.

Filmi alguse poole on üks stseen, mille ajal ma peaaegu hakkasin nutma. Rohkem selliseid kohti pole.
Michael Shannon: "Terasmees"2013

,,Terasmeest" reklaamiti kui väga sügavat superkangelase filmi. Tegelikkuses ei ole siin praktiliselt mingit emotsiooni ning need stseenid, kus peaks nutma, panevad lihtsalt õlgu kehitama. Kui Superman ja Zod välja arvata, on raske kellelegi kaasa elada, sest kõrvalised tegelased on tühjad karakterid, kellest vaataja midagi ei tea.

Filmi viimased 40 minutit kurnavad vaataja ära. Sellesse 40 minutisse on üksteise otsa topitud umbes 3 märulistseeni ning suur osa actionist jookseb nii kiiresti ja on niivõrd segaselt filmitud, et raske on aru saada, mis ekraanil toimub. Ka muutub märul kiiresti igavaks, sest põhiliselt lüüakse inimesi läbi seinte, läbi majade, läbi maisipõldude jne. Teisel vaatamisel tüütas kogu see liigne action täiega ära. 3D on kasutu. Kui on valik, siis säästke oma silmi ja minge filmi tavaformaadis vaatama.
Maidstamine: "Terasmees" 2013
Hanz Zimmeri poolt loodud soundtracki kõige ilusam pala on üks, mis juba trailerites mängis, kuid osad palad kõlasid täpselt nii, nagu oleks need kopeeritud ,,Tron: Pärandi" soundtrackilt.

,,Terasmees" on kerge pettumus. Linateos, mille rikub ära liigne action. Tegu on filmiga, mis läheb ilmselt kõige paremini peale 10-12 aastastele poistele, kes ei otsi midagi muud peale mõttetu madistamise. 

                                                                        3/5
PS! Mul on lehekülg ka Facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid.jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino

Saturday, June 22, 2013

Z maailmasõda

Loo keskmes on Gerry Lane (Brad Pitt), endine ÜRO töötaja, kes kutsutakse appi, et selgitada välja globaalselt leviva viiruse põhjustajat ning aeg ei ole ainus asi, millega Gerry peab võidu jooksma.


World War Z

,,Z maailmasõda" ei raiska asjade käimalükkamisega palju aega. Esimese 5-10 minuti jooksul saab zombie apolaküps hoo sisse ning varsti oleme me koos Brad Pittiga kogu Maad hõlmaval zombie-seiklusel, mis ei ole kaugeltki nii halb, kui Internetis ennustati.

Brad Pitt, Abigail Hargrove, Sterling Jerins, Mireille Enos "Z maailmasõda" 2013
,,Z maailmasõjal" oli pikk tee suurele ekraanile. Võtteperiood oli väga pingeline. Mitu kuud peale seda, kui filmimine oli lõpetatud, tuli teha Re-Shoote ning lõpuks kutsuti Drew Goddard filmi kolmandat vaatust ümber kirjutama. Vaatamata kõigile nendele jamadele on lõpptulemus parem, kui enamik inimesi lootis.

,,Z maailmasõda" põhineb samanimelisel raamatul, aga praegusel juhul on raamat ja film sama sarnased, kui on siga ja kala. Raamat on põhimõtteliselt hunnik intervjuusid erinevatelt inimestelt erinevatest maailma otsadest ning otsest peategelast kui sellist raamatus polegi. Seega oli stsenaristidel vaja kirjutada täiesti uus tegelane ning muuta raaamatut nii palju, et sellest saaks action-film.

Pitti poolt mängitud Gerry põhiliseks eesmärgiks on ellu jääda ja oma pere juurde tagasi jõuda. Pitt on üks maailma suurimaid filmistaare ning ta on mänginud igasugustes filmides, seega ei ole pereisa kehastamine talle raskuseks. Gerryl endal pole erilisi oskusi, aga ta on tark mees, kes saab raskestes olukordades hakkama. Tegu on ikkagi Pitti filmiga ning kõrvaltegelasi on vähe. Hea on aga see, et kui tahatakse mõnest vähem tähtsast karakterist lahti saada, siis ei kaotata neid päris niisama ära. On ikka võimalik aru saada, mis nendega juhtus.

Tore on näha zombie-filmi, mille tegevus ei toimu ainult Ameerikas. ,Filmi sisu on globaalse mastaabiga ning see annab kogu teosele väga reaalse feelingu. Seda filmi vaadates ei teki tunne, nagu oleks tegu fantaasiamaailmaga, pigem on tegu kõige reaalsema vaatega globaalsele zombie-kriisile, mis meile siiani pakutud on. Kui selline kriis tekiks, siis algaks see kindlasti samamoodi.

Filmi märulisteenid on oskuslikult filmitud. Vahel on liiga palju quick-cut kaadreid, aga üldjuhul on actionist võimalik sotti saada. Action on üldiselt ka üsna realistlik. See, et Brad Pitt lennuõnnetuse niimoodi üle elab, on ehk veidi küsitav, aga vähemalt näidatakse, et ta on haavatav. Gerry pole mingi  Rosie Huntington-Whiteley, kes tänaval valgete riietega ringi roomab ning siis endiselt täiesti puhas on.

Olen suur sarja ,,Walking Dead" austaja, aga pean tunnistama, et viimane hooaeg ei olnud piisavalt õudne, kuna seal ei kujutanud zombid endast nii suurt ohtu, kui nad oleksid võinud. Zombied on suudetud muuta ebaõudseteks.
Brad Pitt, Pierfrancesco Favino, Daniella Kertesz "Z maailmasõda" 2013


,,Z maailmasõda" enam kui parandab selle vea. Suur osa filmi tegevusest toimub siseruumides ning see lisab klaustrofoobiat ja pinget: kunagi ei tea, kust võib mõni zombie välja hüpata. 3D on üldiselt täiesti kasutu, aga töötab kõige paremini just kitsastes koridorides, aidates luua kinnist ruumi. Film teenib ka õigusega ära nimetuse action-thriller, sest siinkohal on tegu tõelise thrilleriga. Õuduse element töötab ülihästi. Ammu pole kinos istudes süda niimoodi peksnud.

Kui üldiselt kasutatakse filmides ja telemaailmas zombisid, kes on aeglased ja kohmakad, siis siin on lood hoopis teised. Selle filmi jaoks on loodud zombied, kes liiguvad väga kiiresti ning on tavalisest kordades nutikamad. Müts maha filmitegijate ees, sest tegu on zombidega, kes tõesti on õudsad, kuid kõige jubedamad on need elukad just siis, kui nad ei ründa, vaid lihtsalt paigal seisavad. Nende liikumine ja miimika ajavad judinad peale.

Zombid "Z maailmasõda" 2013
Lõpp jääb lahtiseks, kuna tegemist on esimese osaga plaanitud triloogias. Oleks aga kahju, kui see film läbi kukuks ning kõik jäekski pooleli. Loodame, et seda ei juhtu.

,,Z maailmasõda" ei tekita peale hirmu just erilisi emotsioone, aga on siiski parim zombie-film, mida me lähiajal suurel ekraanil näha saame.

                                                                        3.5/5

PS! Mul on lehekülg ka Facebookis, kuhu panen üles filmiuudiseid, filmiarvustusi, uusi trailereid jne. Siin on aadress: https://www.facebook.com/EluOnKino