Surematud

,,Surematud” on lavastaja Tarsem Singhi uusim film, mille sisust räägin kohe lähemalt.

Julm ja verejanuline kuningas Hyperion (Mickey Rourke) laastab oma tohutu armeega Kreekat, otsides legendaarset Epiruse vibu ning on vaid üks mees, Zeusi (Luke Evans) enese poolt välja valitud lihtne kiviraidur Theseus (Henry Cavill), kes julgeb talle vastu hakata. Seejuures on tema ainsaks abiliseks kaunis oraakel (Freida Pinto), kelle sünged nägemused veenavad naist, et just Theseus on see, kes suudaks kogu maailma ähvardava hävingu ära hoida.

Story ei ole siin mitte midagi, mida poleks varem nähtud ja on ka suhteliselt etteaimatav, kuid seda filmi ei muuda eriliseks mitte story ega näitlejad, vaid just taust ning eriefektid on need, mille pärast tasub seda filmi vaatama minna.

Film algab tagasivaatega Jumalate ja Titaanide võitlusele. Selle kaotanud Titaanid suleti igaveseks Tartarose mäkke. Kuningas Hyperion laastab Kreeka templeid, otsides legendaarselt Epiruse vibu, et vabastada Titaanid. See on vibu, mis jäi Titaanide ja Jumalate vahelises sõjas kadunuks. See relv on ainus asi, mis suudab vabastada Titaanid nende vanglast ja tuua maa peale Põrgu.

Varsti näidatakse meile esimest korda Theseust. Ta on noor lihtinimene, keda on aastaid õpetanud vanamees, kes on tegelikult Zeus. Seal vahel on üks filmi parimaid stseene, kus Zeus ja Athena kohtuvad Maa peal ning Zeus ütleb Athenale, et Theseus on ainus, kes suudab Hayperioni peatada. Kui Hyperioni armee läheneb Theseuse kodukülale, saadatakse inimesed külast minema, kuid kuna Theseus ise on üks vaesemaid, jääb ta sinna kuni armee kohale jõuab. Hyperion ise tapab Theseuse ema ja mees ise võetakse vangi. See lõik on hästi välja mängitud ja eriefektid on imelised. Siinkohal saab selgeks ka see, kui verine see film tegelikult on. Kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei usu, et oleksin kunagi näinud verisemat filmi.

Theseus saadetakse tööle kaevandusse. Seal on ka neitsi-oraakel Phaedra, kes näeb korraks Theseust puudutades nägemust ning õhutab teisi vange mässu algatama ja põgenema. See neil ka õnnestub.

Parimateks osadeks filmis on stseenid, kus näidatakse jumalaid üleval Olümposel. Nad vaatavad taevast alla ja soovivad Theseust aidata, kuid Zeus keelab selle ära ja ütleb, et tema käsu eirajat ootab surm.

Järgmine tähtsam koht on siis, kui kaaslased jõuavad väga õlise mere kaldale ning tahavad kaaperdada laeva, aga neid rünnatakse. Poseidon seisab Olümposel ja lausub: ,,Meri on alati olnud ettearvamatu" ning hüppab alla merre, tekitades hiigklasliku tõusulaine. See stseen on samuti väga hästi tehtud ning selles on midagi, mis paneb mõtlema, et see on lihtsalt epic.

Unustasin enne mainida, et filmis on samuti vahel see tekst, mis räägib jumalatesse uskumisest ja mitteuskumisest. Theseus räägib, et tema jumalatesse ei usu, kuna nad pole teda mitte kunagi aidanud, kuid mainib ka, et tema ema uskus jumalatesse. Phaedra õhutab Theseust, et too mataks oma ema kombekohaselt maha ning nii lähebki seltskond tagasi Theseuse kodukülla. Seal matab Theseus oma ema maha. Surnute matmispaik on põhimõtteliselt nagu labürint (Siin oli toodud sisse klassikalised elemendid müüdist ,,Theseus ja labürint”). Kui ta oma ema surnukeha ühte auku lükkab, siis murdub tema kõrval asetseva suure kivi seest tükk ning ta märkab, et seal sees oleks nagu midagi. Ta võtab tööriistad, lööb kivi katki ning avastab kivist Epiruse vibu. Seejärel aga ründab teda Minotaurus, kelle ta küll tapab, kuid saab ise haavata. Theseus lahkub labürindist, kuid välja jõudes näeb ta, et tema kaaslased on võetud vastaste poolt kinni. Theseus kasutab vibu ning tapab vastased.

Võitlus Minotarusega on tehtud väga võimsalt, kuid koletis pole päris see, mida ma ette kujutasin. Samuti on võimas ka stseen, kus Theseus kasutab esimest korda Epiruse vibu, lastes välja neli säravat noolt.

Haavata saanud kangelase eest hoolitseb Phaedra, kes ravib ta terveks ning nad veedavad öö üheskoos.

Seltskond lahkub järgmisel päeval, liikudes Tartarose mäe poole. Teel satuvad nad Hyperioni armee endisesse laagripaika ning neid rünnatakse. Epiruse vibu röövitakse. Viimasel hetkel tulevad neile appi Athena ja Ares, kes tapavad vaenlased ja päästavad nad. Samuti laskub Olümposelt alla vihane Zeus. Athena laskub põlvili ja palub, et isa teda säästaks, Ares aga ei tagane ning Zeus tapab Arese. Athena annab grupile hobused, millega ratsutatakse Tartarose mäele.

Stseen, kus Ares tuleb grupile appi, on vaieldamatult üks parimaid filmis, kui mitte parim. See toob välja hea 3D kasutuse: näiteks kui Ares tapab vaenlasi, lüües neil haamriga pead pudruks. 3D-s näkku lendav veri on küllaltki rõve, aga ikkagi on see lõik väga vinge ja efektiivne

Hellenid valmistuvad Tartarosel kaitsma mäge Hyperioni vägede vastu, kuid kohe on aru saada, et neil pole lootustki. Hyperion saab endale kauaotsitud vibu ning laseb sellega kindluse müüri sisse augu. Samal ajal peab Theseus väga võimsa kõne, et ergutada oma kaasvõitlejaid öeldes neile: ,,Võidelge au nimel, võidelge oma laste nimel, võidelge oma tuleviku nimel, võidelge surematuse nimel!"

Hellenid sööstavad lahingusse Hyperioni vägede vastu, kuid Theseus järgeb Hyperionile, kes eemaldub lahingust ning läheneb Titaanide vanglale. Ta kasutab vibu ning vabastab nad. (Mulle meeldib siin see, et kui ta Titaanide vangla hävitab, tõuseb õhku suur valge kera meenutav asi, mis näeb väga ilus välja)

Samuti on selles lõigus ka minu jaoks filmi kõige šokeerivam stseen, kus Theseuse vigastatud kaaslane üritab võidelda Titaanidega ja nad tambivad ta julmalt surnuks. Lõpuks sekkuvad jumalad ning Zeus ütleb Theseusele, et ta jookseks minema ning et temal pole enam midagi teha. Theseus läheb otsima Hyperioni, et temaga lõpuks arved klaarida.

Jumalad alustavad võitlust Titaanidega ja sellega algab ka viimane väga eepiline võitlus, millel on taaskord väga suurepärane 3D kasutus. On midagi, mis muudab selle viimase võitluse eepiliseks ning paneb kaasa elama. Samal ajal võitleb ka Theseus Hyperioniga. Saanud ise mitu korda noaga torgata, tapab Theseus lõpuks oma vastase, ent sureb ka ise peaaegu ära. Jumalate võitlus Titaanidega ei lähe hästi: Titaanid tapavad kõik peale Zeusi ning ka Poseidon kaotab peaaegu elu. Zeusil pole muud valikut, kui Tartarose mägi neile endile kaela kukutada. Kandes oma surnud tütart, lahkuvad Poseidon ja Zeus valgusjuttidena Olümposele. Surev Theseus tuuakse tema ohverduse eest kaasa ja talle kingitakse poeg, kes pärib oma ema tulevikunägemise ande ning tänu sellele ta teab, et ees ootab suur sõda Taevas, kus tema isa Theseus juhib Olümplaste armeed.

Eriefektid: Visuaalne pool filmist on see, mille pärast tasub seda vaatama minna. Samuti on hästi kasutatud 3D-efekti.

Näitlemine: kõik näitlejad sobivad oma rollidesse, eriti aga Henry Cavill, keda mina näen esimest korda. Jumalaid oleks võinud rohkem näidata, kuid kõigil neil oli oma hiilgehetk.

Võtteplatsid: on ilusad, hästi ehitatud ja tõetruud. Samuti meeldis mulle see, kuidas Titaane oli kujutatud: see oli omapäraselt lahendatud.

Taustamuusika: küllaltki hea

Vead: Film on minu maitse jaoks pisut liiga tume. Jumalad olid natuke liiga taustategelased, neid oleks võinud rohkem esile tõsta. Kõige suuremad probleemid olid minu jaoks: Kuidas said jumalad nii kergesti surra? Kuidas said jumalad üksteist tappa?

Story ei ole filmil võib-olla kõige erilisem, kuid visuaalse poole pärast soovitaksin seda filmi soojalt. Väikesed vead kõrvale pannes on see film midagi, mida tasub vaadata. Singh on loonud eepilise, verise filmi, millel on küll väikesed vead, aga selle eest hea ja omapärane stiil, mis paljudel filmidel puudub.

Minu hinne: 4/5