Ei saa öelda, et ,,Näljamängud”
oleks väga lõbus ja armas lugu. Vastupidi, see on karm, verine ja mõtlemapanev.
Näljamängud põhineb Suzanne
Collins'i triloogia esimesel raamatul.
Kunagise Põhja-Ameerika
varemetel asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 12 ringkonda. Kapitooliumi elanike
lemmikmeelelahutuseks on igal aastal toimuvad Näljamängud, mis kujutavad endast
seda, et igast ringkonnast valitakse üks noormees ja üks neiu vanuses 12-18
ning kõik 24 väljavalitut lastakse lahti hiiglaslikule areenile, kus nad peavad
võitlema elu ja surma peale. Katniss Everdeen’ist saab Näljamängude tribuut
pärast seda, kui ta astub oma väikese õe kohale. Katniss ja tema kaastribuut
Peeta viiakse enne mängude algust Kapitooliumi.
Algusest peale on tunda, et
filmiga on tegelenud inimesed, kes teavad mida nad teevad. Screenplay on kirjutanud Suzanne Collins ja Gary Ross ise. Täiesti
uskumatu on see, et välja jäetud ei ole suurt midagi, nii et need, kes pole
lugenud raamatut, ei jää põhimõtteliselt millestki ilma.
Katnissi kehastab Jennifer
Lawrence, keda ma olen eelnevalt näinud ainult filmis ,,X-Men First Class”.
Lawrence oli õige valik. Katniss ei ole mingi hädapätakas. Ta on raudne, tugev
ja iseseisev ning Lawrence mängib kõik need omadused väga oskuslikult välja.
Katnissi kaastribuut Peetat kehastab Josh Hutcherson. Katniss on selline kõva
kangelane, Peeta on see, keda peab kaitsma, kuid minu arvates sobib Hutcherson
rolli suurepäraselt.
Jumal tänatud. Ross on tabanud
Näljamängude tooni: ta mõistab seda lugu, tegelasi ja saab aru, milline see
peaks suurel ekraanil välja nägema.
Võtame näiteks 12. ringkonna.
Vaatamata sellele, et 12. ringkonda näitab ainult paaris stseenis, tekib väga
muserdatud tunne ja hakkab kahju inimestest, kes seal elavad.
Sama on Kapitooliumiga, sealsed
elanikud on rikkad, igavlevad ja pinnapealsed inimesed, kes ootavad
iga-aastaseid Näljamänge ning sisustavad oma aega uusi moode otsides.
Kapitoolium on särav, uhke ja hiiglaslik, ning reklaamib ennast heasüdamliku,
helde ja toredana, kuid kõik pole kaugeltki nii nagu paistab.
Teel Kapitooliumi kohtume rongis
Haymitchiga, keda kehastab Woody Harrelson. Haymitch on alkohoolik, kuid sellel
on ka põhjus. Haymitch on Katnissi ja Peeta mentor, tema õpetab neile, kuidas
areenil ellu jääda. Ma olin väga üllatunud kui sain teada, et Woody Harrelson
valiti Haymitchi kehastama, aga ta on väga hea ning Haymitchi on
filmis näidatud rohkem kui peaks, kuna film ei keskendu ainult Katnissile, nagu
raamat, siis on võimalik õppida tegelasi paremini tundma.
Aeg-ajalt oleksin ma peaaegu
hakanud naerma selliste kohtade peale, mis tegelikult polnud üldse naljakad,
näiteks siis kui esimest korda ilmus ekraanile Toby Jones'i poolt mängitud Claudius
Templesmith. Ma pole ammu nii tobedat parukat näinud, aga vaatamata sellele, et
Kapitooliumi inimeste soengud ja riided näevad naljakad välja, sobivad nad
tegelastega kokku ja on väga kenasti kujundatud.
Lenny Kravitz oli väga huvitav
valik, kui mõelda näitlejate peale, kuid ta on üpris sümpaatne. Olgu, ma üritan
nüüd mitte siia vahele enam näitlejatest rääkida ja ütlen et Liam Hemsworth
sobib Gale'i rolli, vaatamata sellele, et teda ei näita kuigi palju.
Asjad lähevad tõsiseks, kui
võistlejad jõuavad areenile. Enne algust seisavad kõik 24 võistlejat
metallplaatidel ja nende ees on suur küllusesarv, mis on täis toitu, relvi ja
kõike muud vajalikku, enamik, kes üritavad selleni jõuda, saavad surma.
Mängude alguses on peaaegu kogu
heli välja võetud ja on tribuudid tapavad üksteist kõhklemata. Ei ole näidatud
palju verd, kuid see ei muuda midagi, seda kinos vaadates tekib sama tunne, mis
raamatut lugedes.
Areeni on väga hästi kujutatud
ja see vastab sellele, millisena mina seda raamatus ette kujutasin.
Väga head on stseenid, mida
raamatus tegelikult polnud, kus näeme mängumeistreid eesotsas Seneca Crane'iga
mänge kontrollimas: saatmas erinevaid ohte mängijatele vastu jne.
Vaatamata kõigele heale on
filmis ka üks väga segav aspekt ja see on Shaky
Cam. Seda on liiga palju kasutatud ja see jätab filmist küllaltki algelise
mulje. Shaky cam’i efekt on väga
häiriv. Võtame näiteks mõne action-stseeni:
kaks inimest veerevad maas ja ma ei saa õigesti aru, kes on kes, sest mul pole
kindlat fookust. Ma tõsiselt loodan, et järgmistes osades kasutatakse seda
tehnikat vähem.
Eriefektid on tasemel, kuid minu
arvates on siin kasutatud CGI-d minimaalselt. Mulle tundub et enamus sellest
filmist on ehtne.
Muusikat on kasutatud väga hästi
ja aeg-ajalt on meloodia nii õigesti paigutatud, et see toob pisara silma.
Mida ma kokkuvõttes oskan öelda?
Näljamängud on perfektselt ekraanile toodud. Ilusate eriefektide, võimsa
muusika ja superheade näitlejatega. Kui oleks vähem kasutatud Shaky cam’i, oleks see saanud
maksimumhinde, kuid vaatamata sellele on see ikkagi üks parimaid raamatu järgi
tehtud filme, mida ma näinud olen.
4,5/5