Selline ta siis oli. Rohkem kui 100 aastat on möödas päevast, kui uppumatu Titanic kadus sügavustesse.
Ja selline on ta nüüd.Kurb.
Ma ei saa aru, miks ma ei läinud
Titanicut vaatama, kui see 98. aastal Eestis kinodesse tuli. Arvatavasti
sellepärast, et ma olin umbes 4- või 5-kuune. Jah, ma arvan, et sellepärast ma
ei läinudki.
James Cameroni Titanic tuli
esmakordeslt kinodesse 1997. aastal. Nüüd on Titanic tagasi suurel ekraanil,
kus on tema õige koht. Seekord 3D-formaadis.
Kui nüüd hakata jälle võrdlema
Cameroni enda filme, siis sel korral sõidab ,,Titanic” ,,Avatarist” traktoriga
üle. Titanic on küll kõvasti pikem, aga mitte hetkekski ei hakka igav.
,,Titanicut” suurelt ekraanilt
vaadata on midagi muud. Neile, kellele see film ei meeldi, ei tähenda see
ilmselt eriti midagi, aga see on tõsiselt võimas.
Noh enam-vähem kõik teavad filmi
sisu, aga ma kirjutan ikkagi. 10. aprillil 1912 lahkub luksusaurik Titanic
Inglismaalt oma esimesele reisile. Laeval kohtuvad kaks noort, kes armuvad,
kuid kes on erinevatest sotsiaalsetest klassidest. Noored aga ei tea, et laeva
esimene reis jääb ühtlasi ka viimaseks.
Ma ei saa isegi õigesti aru, mis
mind Titanicu juures tõmbab. Ma ei mõtle ainult filmi, mulle pakkus reaalne
lugu huvi juba enne, kui ma filmi nägin. Just sellepärast filmi vaadata
tahtsingi.
Ausalt öeldes ei ole mul häbi
tunnistada, et mulle väga meeldib filmi armastuslugu ja üldiselt pole ma
eriline vesistaja, aga ma olen Titanicu puhul poetanud rohkem kui ühe pisara.
Armatuslugu on filmi keskpunkt ja see on tohutult ilus. Leonardo DiCaprio ja
Kate Winslet on mõlemad väga andekad ja nad mängivad armastajaid väga
usutavalt.
Muidugi on filmis ka paha
tegelane, aga Billy Zane poolt kehastatud Cal on väga teistmoodi paha, tal pole
mingeid ulmelisi eesmärke ja ta on inimlik kurjam.
Eriefektid on 1997. aasta kohta
väga head ja film näeb suurelt ekraanil imeline välja. Nii uskumatu kui see ka
poleks, töötab 3D suurepäraselt, eriti on seda märgata veestseenides. Kohati on
3D peaaegu ,,Avatariga” samal tasandil.
Tavaliselt ei pane ma muusikat
filmide vaatamisel eriti tähele, aga ,,Titanicu” puhul on võimatu muusikat
mitte märgata. Raske on seda isegi kirjeldada. James Horneri muusika on
lihtsalt vapustav! Muusikapala ,,Southampton” annab perfektselt edasi Titanicu
suuruse ja võimsuse. ,,Titanicul” on ilmselt üks kõigi aegade võimsamaid soundtrack’e.
Cameron sai hakkama uskumatu
teosega, mis on üheaegselt võimas ja liigutav. ,,Titanic” puudutas mind, kui ma
seda esimest korda nägin ja nii oli see ka nüüd.
5/5
Miskipärast on mulle vastumeelne mõte minna Titanic'ut uuesti vaatama. Võimalik, et ma olen seda liiga paju näinud. Võimalik, et sisu on liiga hästi meeles. 3D efektide pärast nagu ei tahaks kah vaatama... vist jääb ära :)
ReplyDeleteega see vist polegi kõigile
ReplyDelete