Järeltulijad

Oscari-võitja Alexander Payne (,,Külili”) jutustab Hawaiil aset leidva, vahetevahel humoorika, teinekord traagilise loo mehest nimega Matt King (George Clooney). Matt on töösse uppunud ükskõikne abikaasa ja kahe tütre isa, kes on sunnitud oma elu põhjalikult ümber hindama pärast seda, kui tema naine paadiõnnetuse tagajärjel raskelt vigastatuna haiglasse satub. Lisaks sellele peab ta otsustama tema perekonnale pärandatud hiiglasliku maatüki saatuse.

Järeltulijad on väga kurb film. Samas on see ka omamoodi: kõige kurva keskel on väga koomilisi ja naljakaid hetki. Viimast paari filmi vaadates olen avastanud, et mulle meeldivad filmid, mille keskmes on tegelased, kellest ma hoolin. Siin on see tõesti nii. Ma ütlen seda kõigile, kes on sellest filmist huvitatud. See pole muinasjutt. Järeltulijad on väga reaalne film.

Kuna mulle üldiselt draamad ei meeldi, olin selle filmi suhtes pisut skeptiline ja ma pean ütlema, et olin kokkuvõttes väga üllatunud.

George Clooney on nagu alati suurepärane, kuid lisaks temale on kõrvalosatäitjad väga head. Kõik näitlejad mängivad oma rollid suurepäraselt välja. Minu jaoks oli eriline tunda samu emotsioone, mida tegelased tundsid.

Lisaks sellele on filmis väga ilusad võtteplatsid. Hawaii maastik ja loodus on tohutult ilusad. Taustaks on Hawaii muusika, mis sobib kõige muuga perfektselt kokku.

Järeltulijad on ilus, kurb ning koomiline draama, mis  näitab meile, et rasketel aegadel saame toetuda ainult perekonnale ning sellised sündmused nagu filmis viivad lahkuläinud perekonna jälle kokku.

                                                                            4/5

                                                                                   

Read More

John Carter

Number, millele mõelda - 250 miljonit dollarit! Jah, Disney kulutas sellise summa filmile nimega John Carter. Kas see oli seda ka väärt? Minu vastus on, JAH, see oli seda väärt.

Film räägib Ameerika kodusõjas ennast kaotanud mehest, kes satub Marsile, mis on planeedi asukate poolt tuntud kui Barsoom. John Carteri rollis astub üles Taylor Kitsch.

John Carter nimeline raamat ilmus esmakordselt umbkaudu 100 aastat tagasi. Selle kirjutas Edgar Rice Burroughs. Ühesõnaga, kõik filmid alates ,,Star Warsist” ja lõpetades ,,Avatariga” põhinevad tegelikult John Carteril.

Lugu iseenesest on väga põnev, kuid oleks võinud olla veel põnevam. Peab tunnistama, et oma toolist ma kinni ei hoidnud ja tegelastele kaasa ei elanud.

Mis mind tõsiselt häirib, on see, et filmis on palju tegelasi ning erinevad grupid.  Tegevuste põhjused jäid mulle arusaamatuks. Näiteks Mark Strong mängib kedagi, kes oleks nagu Jumala pool saadetud, kuid samas ei saa kunagi päriselt aru, kas siis lõpuks on mingi jumalus olemas või mitte. Mingi 9 kiirt või 9. kiir? Seda pole õigesti lahti seletatud.

Kui ma pärast filmi vaatamist järele mõtlesin, sain ma aru, et suurim probleem on tegelastes. Raske on tegelastest hoolida, kui sa neist midagi ei tea. Ja neil peaaegu et puudub taust. Ainsad tegelased, kellest ma hoolisin, olid John Carter ja Thars Tarkas. Johnil on tausta ja Thars Tarkasist on vähemalt midagigi räägitud. Juba ainuüksi see, et tal on laps, muudab kõike. Lynn Collinsi poolt mängitud Dejah Thoris võib ju olla ilus printsess, kuid minu jaoks oli ta lihtsalt väga tüütu tegelaskuju.

Aitab vingumisest! Vaatame asja helgemat poolt ja teeme selgeks miks see film hea on! Olgu, ma ütlesin, et lugu pole just parim ja oleks võinud olla palju meeldejäävam, kuid see ei tähenda, et lugu oleks olnud halb. EI. Lugu on hea, välja arvatud esimesed 10 minutit, mis kohati venisid. Kui ta Marsile jõuab lähevad asjad küllalt huvitavaks.

Hea on vahelduseks näha teistsugust maastikku, väike vaheldus avakosmosest (,,Star Wars”) ja liiga rohelistest aladest (,,Avatar”).

Taylor Kitsch mängib peategelase küllaltki võimasalt välja. Ta on väga lahe ja mulle meeldiks teda veel selles rollis näha.

Eriefektid on väga võimsad, ,,Avatariga” samal tasemel, kui mitte sellest üle. Kuid peab tõdema, et ,,Avatariga” samal tasemel ei ole 3D. See formaat ei anna mitte midagi juurde. Kui teil on valida 3D ja tavalise versiooni vahel, siis valige tavaline. Vahet pole, vähemalt ei pea te kandma prille ja saate heledama tooniga pildi.

Üks võimsamid lõike filmis on võitlus Valgete Ahvidega ja ka stseen, kus Carter võitleb üksi terve roheliste pärismaalaste armee vastu. Kuid kõige ilusam on stseen, kui peategelane läheb koos Dejah Thorisega koos mingisse koopa moodi kohta. Minu arvates kõige võimsam steen kogu filmis.

Ma olin valmis andma John Carterile madalamat hinnangut, kuid umbes 20 minutit enne lõppu midagi muutus: enam-vähem kõik leidis lahenduse ja ma jäin filmiga rahule.

Kui tulla tagasi võrdluste juurde ja panna ,,John Carter” kõrvuti ,,Avatariga”, siis ma valiksin esimese. ,,John Carter” on lühem kui ,,Avatar”, lugu on isegi huvitavam ja SEE EI VENI! Vahe on selles, et ma oleksin nõus John Carterit uuesti vaatama, samas kui Avatari ei taha ma ilmselt järgmised 6 kuud vaadata.

Andrew Stanton tõestab John Carteriga, et ta on suuteline ka tõelist filmi tegema (siiani on tema töödeks olnud ainult animafilmid) ning toob meieni ilusa teose, millel on küll rohkelt vigu, kuid hea lugu, võimsad eriefektid ja hea näitlejatöö.

Ma loodan, et ,,John Carter” teeb kinodes kassat ja oleks tore, kui me saaksime teine kordki Barsoomi külastada. Mina annan filmile hinde, mille ta väga napilt välja teenis.

                                                                        
                                                                        4/5

Read More

Hugo Cabret' leiutis

Ma tunnistan ausalt: Ma ei ole Martin Scorsesese filmidega lähemalt tutvunud. Ma olen näinud ,,Suletud saart'' ja paari stseeni filmist ,,Kahe tule vahel". Kumbki ei jätnud mulle erilist muljet. ,,Suletud saar'' oli väga segane ja kõhe. Ma tean seda, et üldiselt pekstakse tema filmides inimesi kaikaga pudruks. Võluv, kuid mitte nii kaasahaarav, kui tema viimane film ,,Hugo Cabret' leiutis” või siis inglisekeelne ,,Hugo”.

Filmi peategelane on Hugo Cabret. Ta on orb, kes elab ühes Pariisi suures rongijaamas, kus ta hoolitseb kellade eest, püüdes samal ajal jääda anonüümseks ja vältida jaamaülemat, keda mängib Sacha Baron Cohen.

Hugol on ka saladus: ta üritab parandada robotit, kelle tema surnud isa kunagi leidis. Hugo arvab, et võib-olla sisaldab robot sõnumit tema isalt. Tema teed ristuvad pidevalt mänguasjakioski kibestunud omanikuga, kes on oma elus pettunud. Tema osas näeme Ben Kingsleyt, kes on ka varem töötanud koos Scrosesega. Kibestunud vanamees ei taha midagi kuulda oma minevikust. Tema ristitütar (Chloe Grace Moretz) sõbruneb Hugoga ning koos hakkavad nad lugu lahti harutama.

Hugo roboti lugu on seotud mänguasja nurgakese müüjaga, kuid alles lõpus saavad kõik vaatajad vastused oma küsimustele.

Mõlemad pooled loost on omavahel seotud ja lugu ei räägi ainult sellest, kuidas Hugo püüab oma robotit tööle saada. Scrosese toob vaatajateni kino ajaloo juured. On näidatud ka maailma kõige esimest filmi, vendade Lumiere'd ,,Rongi saabumine jaama”. Peab ütlema, et see on võrratu. See, kuidas räägitakse kino kui sellise kujunemisest - see on lihtsalt imeline. Näeme ka stseene sellest, kuidas vanasti filme filmiti ning kuidas võtteplatse ehitati. Kes seda filmi vaatab, proovige Scorsese filmist üles leida.

Hugo rollis on Asa Butterfield, kes tõesti sobib rolli. Ta näitleb hingega ja on üks parimaid lapsnäitlejaid, keda ma üldse näinud olen. Ben Kingsley teeb väga tugeva rolli. Mul on kahju sellest, et ta ei saanud rolli eest Oscari nominatsiooni, mille ta tegelikult ära oli teeninud.

Väga hea on näha Sacha Baraon Cohenit vahelduseks (enam-vähem) normaalses rollis, mitte järjekordselt mingisuguseid nilbusi väljendamas (Jumal tänatud!). Kui teile meeldib Sacha Baron Choen, siis unustage ,,Borat" ja ,,Brüno". Vaadake hoopis seda filmi.

Rongijaam, kus Hugo elab, on täis värvikaid kujusid. Näiteks Sacha Baron Choeni inspektor, Emily Mortimeri lilletüdruk ja paljud teised.

Kuna see on 3D-film, siis tuleb ka sellest nüansist rääkida. See film on 3Ds imeline. Minu arvates isegi parem kui ,,Avatar”. Siin on film, mida saab täieõiguslikult nimetada 3D-filmiks. Absoluutselt iga stseen sellest filmist on maagiline ja täielik 3D "pop-out". Pärast ,,Hugo" vaatamist unustate need teised filmid, mis nimetavad ennast uhkusega 3D-filmideks. Selle filmi kõrval tunduvad kõik teised filmid mudased ja lihtsalt koledad.

Eriefektid: väga heal tasemel. Loodud on Pariis, mis pole päris reaalne, kuid näeb sellegipoolest rabav välja. Film oli igati eriefektide Oscari nominatsiooni välja teeninud.

Taust: loob maailma, mis ei ole päris reaalne, kuid see on loodud sellisel viisil, et sa usud, et see on ja tahad, et see oleks reaalne (loodan, et kõik said mõttest aru)

Taustamuusika: mõnus prantsuse muusika, mis tekitas sellise väga sooja ja hubase tunde

Üldiselt on lugu väga tugev ja hoiab sind kohal nii, et sa ei taha minutitki sellest filmist maha magada (isegi WC-s käimise jätad ära)

Kokkuvõttes on tegemist maagilise ja puudutava looga, mille keskmes on tegelased, kellest sa tõesti hoolid.

Uskuge mind, kui ma ütlen teile, et te ei taha sellest elamusest ilma jääda.

,,Hugo Cabret'” leiutis on üks parimaid filme, mida ma üldse kunagi näinud olen.

Minu hinne: 5/5

Read More