Titanic 3D

                                                                      

 Selline ta siis oli. Rohkem kui 100 aastat on möödas päevast, kui  uppumatu Titanic kadus sügavustesse.

Ja selline on ta nüüd.Kurb.

Ma ei saa aru, miks ma ei läinud Titanicut vaatama, kui see 98. aastal Eestis kinodesse tuli. Arvatavasti sellepärast, et ma olin umbes 4- või 5-kuune. Jah, ma arvan, et sellepärast ma ei läinudki.

James Cameroni Titanic tuli esmakordeslt kinodesse 1997. aastal. Nüüd on Titanic tagasi suurel ekraanil, kus on tema õige koht. Seekord 3D-formaadis.

Kui nüüd hakata jälle võrdlema Cameroni enda filme, siis sel korral sõidab ,,Titanic” ,,Avatarist” traktoriga üle. Titanic on küll kõvasti pikem, aga mitte hetkekski ei hakka igav.

,,Titanicut” suurelt ekraanilt vaadata on midagi muud. Neile, kellele see film ei meeldi, ei tähenda see ilmselt eriti midagi, aga see on tõsiselt võimas.

Noh enam-vähem kõik teavad filmi sisu, aga ma kirjutan ikkagi. 10. aprillil 1912 lahkub luksusaurik Titanic Inglismaalt oma esimesele reisile. Laeval kohtuvad kaks noort, kes armuvad, kuid kes on erinevatest sotsiaalsetest klassidest. Noored aga ei tea, et laeva esimene reis jääb ühtlasi ka viimaseks.

Ma ei saa isegi õigesti aru, mis mind Titanicu juures tõmbab. Ma ei mõtle ainult filmi, mulle pakkus reaalne lugu huvi juba enne, kui ma filmi nägin. Just sellepärast filmi vaadata tahtsingi.

Ausalt öeldes ei ole mul häbi tunnistada, et mulle väga meeldib filmi armastuslugu ja üldiselt pole ma eriline vesistaja, aga ma olen Titanicu puhul poetanud rohkem kui ühe pisara. Armatuslugu on filmi keskpunkt ja see on tohutult ilus. Leonardo DiCaprio ja Kate Winslet on mõlemad väga andekad ja nad mängivad armastajaid väga usutavalt.

Muidugi on filmis ka paha tegelane, aga Billy Zane poolt kehastatud Cal on väga teistmoodi paha, tal pole mingeid ulmelisi eesmärke ja ta on inimlik kurjam.

Eriefektid on 1997. aasta kohta väga head ja film näeb suurelt ekraanil imeline välja. Nii uskumatu kui see ka poleks, töötab 3D suurepäraselt, eriti on seda märgata veestseenides. Kohati on 3D peaaegu ,,Avatariga” samal tasandil.

Tavaliselt ei pane ma muusikat filmide vaatamisel eriti tähele, aga ,,Titanicu” puhul on võimatu muusikat mitte märgata. Raske on seda isegi kirjeldada. James Horneri muusika on lihtsalt vapustav! Muusikapala ,,Southampton” annab perfektselt edasi Titanicu suuruse ja võimsuse. ,,Titanicul” on ilmselt üks kõigi aegade võimsamaid soundtrack’e.

Cameron sai hakkama uskumatu teosega, mis on üheaegselt võimas ja liigutav. ,,Titanic” puudutas mind, kui ma seda esimest korda nägin ja nii oli see ka nüüd.

                                                                            5/5

                                                                                               

Read More

Titaanide raev

Sädemed lendavad, Ares on karvane  ja Sam Worthingtonil on kõva pea.

,,Titaanide raev” on järg  2010. aasta ,,Titaanide kokkupõrkele”. Kümmekond aastat pärast hirmsa Krakeni üle võidu saavutamist üritab Zeusi (Liam Neeson) pooljumalast poeg Perseus (Sam Worthington) elada tagasihoidlikku külakaluri elu ning kasvatada oma 10-aastast poega Heliust.

Samal ajal leegitseb jumalate ja titaanide vahel võimuvõitlus. Inimeste vähene pühendumine on nõrgestanud jumalate mõjuvõimu. Nad on kaotamas kontrolli vangistatud titaanide ja nende metsiku juhi Kronose üle, kes on kauavalitsenud vendade Zeusi, Hadese (Ralph Fiennes) ja Poseidoni (Danny Huston) isa. Kolme venna võimuliit kukutas nende isa valitsuse juba kaua aega tagasi, mistõttu tuleb tal Tartaruse allmaailma vangikongis mädaneda.

Perseus ei suuda eirata oma tõelist kutsumust, kui Hades ning Zeusi jumalast poeg Ares (Edgar Ramírez) vahetavad pooli ning lepivad Kronosega kokku Zeusi kinnivõtmises. Zeusi jumalike võimete kahanedes muutuvad titaanid üha tugevamaks ning maa peal läheb põrgu lahti. Perseus asub rännakule allmaailma, et päästa Zeus, mis aitab kukutada titaanid ning päästa inimkonna. Selleks võtab ta appi sõjakuninganna Andromeda (Rosamund Pike), Poseidoni pooljumalast poja Agenori (Toby Kebbell) ning langenud jumala Hephaistose (Bill Nighy).

Louis Leterrier oskab teha igavaid action-filme. ,,Titaanide kokkupõrge” ja ,,Hulk” olid mõlemad nii keskpärased kui  üldse olla saab. Titaanide raevu lavastajaks on Jonathan Liebesman (,,Battle Los Angeles”).

Selle võib juba alguses selgeks teha, et Titaanide raev ei ole igav ja see on üks paljudest põhjustest, miks see film on parem kui eelmine.

Paljud kriitikud vinguvad, et tegelased on üheülbalised ja igavad. Minu küsimus neile on järgmine: mida te ootasite? Jah, tegelased ei ole eriti sügavaks kirjutatud, aga tegelaste pärast ei lähe ka ilmselt keegi sellist filmi vaatama. Ma arvan, et põhiliselt vaadatakse sellist filmi ikka action’i pärast ja kui keegi otsib nädalavahetusel vaatamiseks n-ö popcorn’i filmi, siis paremat varianti pole. Titaanide raev on puhas meelelahutus: sa ei pea kaasa mõtlema, pane lihtsalt oma 3D prillid ette ja naudi vaatemängu. Seda see on - vaatemäng.

Tegelased ei ole sügavad, vaatamata sellele on nad väga lahedad. Siin on palju rohkem tegelasi kui eelmises osas. Lugu on kordades põnevam kui esimeses osas. Mis muudab järje paremaks, on fakt, et siin on jumalatel väga suur roll. Juurde on siia lisatud Perseusi poeg Helius, Poseidoni poeg Agenor, sõjajumal Ares jne. Agenor on filmi põhiline  huumorisoon ja huumor on väga teretulnud, sest kui ma õigesti mäletan, polnud eelmises osas üldse huumorit.

Nüüd näitlejatest. Kui aus olla, siis Bill Nighy on väga imelik valik Hephaistost mängima. Ta näeb välja selline, et ta ei suudaks sepistada ühte naelagi, rääkimata jumalate relvadest.

Edgar Ramirez kehastab sõjajumal Arest. Arese puhul arvasin ma, et ta näeb välja karmim ja mitte nii nunnu. Vaatamata sellel, tekib tõesti tunne, et ta on sõjamjumal ja  ajab aeg-ajalt närvi mustaks.

Ralph Fiennes ja Liam Neeson kehastavad taaskord Hadest ja Zeusi. Mõlemad mängivad rollid suurepäraselt välja, eriti Fiennes. Tuleb välj,a et Hadesel on südant, mis on üllatav. Neil kahel on keemiat ja eriti see, mida nad lõpus teevad, ajas naerma.

Sam Worthington kehastab taaskord Perseust, ta on  hea nagu alati ja kui ta kellegagi kahevõitlust peab, siis tekib tahtmine talle kaasa elada. Nagu ma eelnevalt mainisin on ta hävimatu. Tema pead pekstakse vastu kivisid ja  virutatakse läbi sammaste ja seinte, aga kuidagimoodi jääb ta ikka ellu. Ilmselt on asi selles, et tema vanaisa on Kronos ja ta on pärinud titaanist pea.

Alexa Davalos on välja vahetatud Rosamunde Pike'i vastu. Pike mängib Andromedat, kuningannat, kes on ise sõdur. Ei oskagi öelda, kas Pike on parem kui Davalos, sest Andromedat ei näidatud ,,Titaanide kokkupõrkes” eriti palju, seega on raske kahte näitlejat võrrelda.

Toby Kebell on Agenor. Pooljumalast varas, kes läheb Perseusiga koos allmaailma Zeusi vabastama. Tema on uutest tegelastest parim ja Kebell mängib tegelase väga sümpaatselt välja.

Nüüd jõuan ma selle osani, millest ma tõsiselt tahan rääkida: eriefektid.

Mitte et Titaanide kokkupõrkel oleks olnud halvad eriefektid, aga seal ei olnud mitte midagi, mille kohta oleks saanud öelda WOW. ,,Titaanide raev” parandab selle vea. Isegi kui story on jama ja tegelased on jamad, siis visuaalne pool filmist ei ole kunagi jama. Filmi visuaalse poole pärast tasubki seda filmi vaatama minna. See, mida on eriefektidega tehtud, on uskumatu. Tekib tõesti tunne, et sa oled seal, sõidad laevaga, eksled labürindis või võitled Kimääriga. Saab öelda WOW.

Tegu ühe parima 3D filmiga, mida ma olen näinud. Veelgi muljet avaldavam on fakt, et 3D on post converted ehk siis hiljem järele tehtud. Kui nüüd võrrelda hiljutisi 3D filme, siis John Carteril polnud isegi ühte head 3D-stseeni. ,,Titaanide Raevul” on neid palju. Algusest lõpuni on film puhas n-ö ,,Eye candy”.

Võtteplatside kohta ütlen ma seda, et need on väga hästi tehtud. Tartaros näeb omapärane ja huvitav välja. Üks huvitavamaid kohti on labürint, kuid seal oleks nad võinud natuke kauem olla.

Koletisi on päris mitu ja kõik nad on väga lahedad, ilmselt kõige lahedamad on kükloobid.

Üldiselt ei olnud filmis peaaegu midagi häirivat, välja arvatud Kronos. Ta näeb omapärane, aga ta on ebamäärane ja küllaltki mõttetu. Ainukesed sõnad, mida ta öelda oskab on: Zeus, Hades ja Ares.

,,Titaanide Raev” parandab eelneva osa vead. Lugu on huvitav ja kaasahaarav. Jumalad annavad koletistele (ja üksteisele) peksa ning eriefektid on tasemel. Kokkuvõttes on see film igati parem kui esimene osa. Näitlejad sobivad oma rollidesse ja ma loodan, et ka kolmas osa tehakse. Plusspunktid Toby Kebellile, kes on selles filmis minu lemmik.

                                                                             4/5

               

Read More

Näljamängud

Ei saa öelda, et ,,Näljamängud” oleks väga lõbus ja armas lugu. Vastupidi, see on karm, verine ja mõtlemapanev.

Näljamängud põhineb Suzanne Collins'i triloogia esimesel raamatul.

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub Kapitoolium, mida ümbritsevad 12 ringkonda. Kapitooliumi elanike lemmikmeelelahutuseks on igal aastal toimuvad Näljamängud, mis kujutavad endast seda, et igast ringkonnast valitakse üks noormees ja üks neiu vanuses 12-18 ning kõik 24 väljavalitut lastakse lahti hiiglaslikule areenile, kus nad peavad võitlema elu ja surma peale. Katniss Everdeen’ist saab Näljamängude tribuut pärast seda, kui ta astub oma väikese õe kohale. Katniss ja tema kaastribuut Peeta viiakse enne mängude algust Kapitooliumi.

Algusest peale on tunda, et filmiga on tegelenud inimesed, kes teavad mida nad teevad. Screenplay on kirjutanud Suzanne Collins ja Gary Ross ise. Täiesti uskumatu on see, et välja jäetud ei ole suurt midagi, nii et need, kes pole lugenud raamatut, ei jää põhimõtteliselt millestki ilma.

Katnissi kehastab Jennifer Lawrence, keda ma olen eelnevalt näinud ainult filmis ,,X-Men First Class”. Lawrence oli õige valik. Katniss ei ole mingi hädapätakas. Ta on raudne, tugev ja iseseisev ning Lawrence mängib kõik need omadused väga oskuslikult välja. Katnissi kaastribuut Peetat kehastab Josh Hutcherson. Katniss on selline kõva kangelane, Peeta on see, keda peab kaitsma, kuid minu arvates sobib Hutcherson rolli suurepäraselt.

Jumal tänatud. Ross on tabanud Näljamängude tooni: ta mõistab seda lugu, tegelasi ja saab aru, milline see peaks suurel ekraanil välja nägema.

Võtame näiteks 12. ringkonna. Vaatamata sellele, et 12. ringkonda näitab ainult paaris stseenis, tekib väga muserdatud tunne ja hakkab kahju inimestest, kes seal elavad.

Sama on Kapitooliumiga, sealsed elanikud on rikkad, igavlevad ja pinnapealsed inimesed, kes ootavad iga-aastaseid Näljamänge ning sisustavad oma aega uusi moode otsides. Kapitoolium on särav, uhke ja hiiglaslik, ning reklaamib ennast heasüdamliku, helde ja toredana, kuid kõik pole kaugeltki nii nagu paistab.

Teel Kapitooliumi kohtume rongis Haymitchiga, keda kehastab Woody Harrelson. Haymitch on alkohoolik, kuid sellel on ka põhjus. Haymitch on Katnissi ja Peeta mentor, tema õpetab neile, kuidas areenil ellu jääda. Ma olin väga üllatunud kui sain teada, et Woody Harrelson valiti Haymitchi kehastama,  aga ta  on väga hea ning Haymitchi on filmis näidatud rohkem kui peaks, kuna film ei keskendu ainult Katnissile, nagu raamat, siis on võimalik õppida tegelasi paremini tundma.

Aeg-ajalt oleksin ma peaaegu hakanud naerma selliste kohtade peale, mis tegelikult polnud üldse naljakad, näiteks siis kui esimest korda ilmus ekraanile Toby Jones'i poolt mängitud Claudius Templesmith. Ma pole ammu nii tobedat parukat näinud, aga vaatamata sellele, et Kapitooliumi inimeste soengud ja riided näevad naljakad välja, sobivad nad tegelastega kokku ja on väga kenasti kujundatud.

Lenny Kravitz oli väga huvitav valik, kui mõelda näitlejate peale, kuid ta on üpris sümpaatne. Olgu, ma üritan nüüd mitte siia vahele enam näitlejatest rääkida ja ütlen et Liam Hemsworth sobib Gale'i rolli, vaatamata sellele, et teda ei näita kuigi palju.

Asjad lähevad tõsiseks, kui võistlejad jõuavad areenile. Enne algust seisavad kõik 24 võistlejat metallplaatidel ja nende ees on suur küllusesarv, mis on täis toitu, relvi ja kõike muud vajalikku, enamik, kes üritavad selleni jõuda, saavad surma.

Mängude alguses on peaaegu kogu heli välja võetud ja on tribuudid tapavad üksteist kõhklemata. Ei ole näidatud palju verd, kuid see ei muuda midagi, seda kinos vaadates tekib sama tunne, mis raamatut lugedes.

Areeni on väga hästi kujutatud ja see vastab sellele, millisena mina seda raamatus ette kujutasin.

Väga head on stseenid, mida raamatus tegelikult polnud, kus näeme mängumeistreid eesotsas Seneca Crane'iga mänge kontrollimas: saatmas erinevaid ohte mängijatele vastu jne.

Vaatamata kõigele heale on filmis ka üks väga segav aspekt ja see on Shaky Cam. Seda on liiga palju kasutatud ja see jätab filmist küllaltki algelise mulje. Shaky cam’i efekt on väga häiriv. Võtame näiteks mõne action-stseeni: kaks inimest veerevad maas ja ma ei saa õigesti aru, kes on kes, sest mul pole kindlat fookust. Ma tõsiselt loodan, et järgmistes osades kasutatakse seda tehnikat vähem.

Eriefektid on tasemel, kuid minu arvates on siin kasutatud CGI-d minimaalselt. Mulle tundub et enamus sellest filmist on ehtne.

Muusikat on kasutatud väga hästi ja aeg-ajalt on meloodia nii õigesti paigutatud, et see toob pisara silma.

Mida ma kokkuvõttes oskan öelda? Näljamängud on perfektselt ekraanile toodud. Ilusate eriefektide, võimsa muusika ja superheade näitlejatega. Kui oleks vähem kasutatud Shaky cam’i, oleks see saanud maksimumhinde, kuid vaatamata sellele on see ikkagi üks parimaid raamatu järgi tehtud filme, mida ma näinud olen.

                                                                               4,5/5

Read More